Maokeerd

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maokeeru röntgenipilt

Maokeerd (torsio ventriculi) on koerte eluohtlik seisund, mis on põhjustatud mao laienemisest ja mao pöördumisest ümber oma pikitelje.

Maokeerd nõuab kiiret arstiabi ning paljudel juhtudel ka kirurgilist sekkumist. Kirurgilise sekkumise korral on suremus 15–24%.[1] Üleüldine maokeeruga seotud suremus ravitud loomade seas on 20–45%.[2] Peamiselt ohustab maokeerd suuri, sügava rinnakorviga koeratõuge: Saksa dogisid, Saksa lambakoeri, Iiri settereid, Gordoni settereid jne. Samuti on suurem risk koertel, kelle lähisugulastel (vanematel või õel-vennal) on maokeerd esinenud. Ka koera vananemisel suureneb maokeeru tekkimise risk.[2]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Maokeerd on äkiline ja kiire kuluga seisund ning oluline on sümptomid ja ohumärgid kiiresti ära tunda.

Sümptomid, mida loomaomanikud sageli täheldavad:

  • looma veider käitumine,
  • ärevus ja vingumine,
  • öökimine,
  • üleliigne sülg ja ilastamine,
  • pundunud kõht.

Nende sümptomite korral tuleb otsekohe pöörduda veterinaari poole.[3]

Tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Maokeeru tekkepõhjused pole täiesti kindlad ja arusaadavad, kuid on teatud fenotüüpilised ja keskkondlikud tegurid, mis maokeeru riski suurendavad. Suurem risk on suurtel koeratõugudel ning koertel, kelle lähisugulastel on maokeerd esinenud. Rinnakorvi laiuse ja sügavuse suhe võib tekitada eelsoodumust maokeeru suhtes. On täheldatud, et riski võivad suurendada hirm, ärevus ja stressirohked olukorrad.[1]

Maokeeru riski võivad suurendada toitumisalased tegurid. Näiteks on olulised kuivtoidu osakeste suurus, söögikordadevaheline aeg, päevaste söögikordade arv, söömiskiirus, õhu neelamine ja liiga kõrge sööginõu. Oluliseks peetakse, et söömise ja füüsilise aktiivsuse vahele jääks piisavalt palju aega.[2] On leitud ka, et kuivtoit, milles on rohkem õli või rasva (päevalilleõli, loomarasv), võib suurendada maokeeru tekkimise riski.[4]

Patofüsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ei ole kindel, kas kõigepealt toimub mao laienemine või maokeerd, kuid tavaliselt hakkab magu laienema pärast maokeeru teket. Mao laienemine tekib gaasi ja/või vedeliku kogunemisel makku ning keerd takistab selle edasiliikumist. Gaasi edasiliikumist võivad takistada mao tekitatav surve kaksteistsõrmiksoolele, neoplaasia, võõrkeha maos või maohaavand. Kraniaalselt vaadates võib magu pöörata 90–360° söögitoru distaalse otsa suhtes päripäeva. Kui keerd on suurem kui 180°, tekitab see söögitoru distaalse osa oklusiooni.

Pärast keeru tekkimist jääb gaas tekkinud osasse lõksu ning maosisene rõhk tõuseb. Mao pidev laienemine surub kokku kaudaalset õõnesveeni ja takistab vereringet. Vedelikupuuduse tõttu hakkavad tekkima hüpovoleemilise šoki ilmingud.[2]

Maokeeru röntgenipilt

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoosimisel arvestatakse sümptomeid, patsiendi ajalugu ja kliinilisi markereid. Peamine diagnoosimismeetod on röntgen. Röntgen aitab eristada lihtsat mao pundumist maokeerust. Eelistatud röntgenipildid on lateraalsed paremalt või dorsoventraalselt. Mao c-kuju röntgenipildil on selge maokeeru indikaator.[2]

Füüsilisel läbivaatusel on olulised šokisümptomid: kiire südamelöögisagedus, nõrk pulss, heledad igemed ja hingamisraskused. Tihti on pundunud ja gaasi täis magu katsudes tunda.[3]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Maokeerd on äkiline ja eluohtlik meditsiiniline seisund ning kiire veterinaarabi ja kirurgiline sekkumine on hädavajalik.

Ravi koosneb kahest etapist: patsiendi stabiliseerimine ning kirurgiline korrektsioon mao normaalse anatoomilise asendi taastamiseks. Esimeseks eesmärgiks on verevarustuse taastamine ja mao pundumise vähendamine. Hüpovoleemia leevendamiseks on vajalik kiire vedeliku juhtimine kehasse tilguti abil kraniaalsetesse veenidesse. Stabiliseerimise ajal peaks patsient saama ka lisahapnikku. Kuna endotokseemia risk on suur, manustatakse patsientidele sageli ka antibiootikume. Samal ajal tuleb tegeleda ka mao pundumise vähendamisega. Seda tehakse tavaliselt orogastraalse toru abil.

Pärast esmast stabiliseerimist järgneb maokeeru kirurgiline korrektsioon. Magu liigutatakse tagasi normaalsesse asendisse ning kõht vaadatakse läbi, et hinnata kärbunud kudede olemasolu ja kogust. Vajadusel kärbunud kude eemaldatakse. Magu tühjendatakse ning maokeeru kordumise vältimiseks tehakse gastropeksia.[2] Ilma gastropeksiata võib korduva maokeeru tõenäosus olla 80%.[5]

Pärast operatsiooni esineb paljudel loomadel südame arütmiat, samuti on tüsistuste hulgas sepsis, peritoniit ja dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon.[2]

Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Soovitused riskirühma kuuluva koera omanikule[muuda | muuda lähteteksti]

  • Väiksemad toidukogused mitu korda päevas
  • Stressi vähendamine ja ärahoidmine söötmise ajal
  • Intensiivse kehalise aktiivsuse vältimine vahetult enne ja pärast söömist
  • Liiga kõrgete / kõrgele tõstetud sööginõude vältimine[2]

Gastropeksia[muuda | muuda lähteteksti]

Gastropeksia on ennetusmeetod korduvale maokeerule või ennetuseks riskirühmas olevatele koertele. Efektiivne gastropeksia võib korduva maokeeru riski vähendada 80 protsendilt kõigest 5 protsendini.

Gastropeksia käigus kinnitatakse magu keha siseseina külge. Protseduur viiakse läbi koertel, kellel on maokeerd kirurgiliselt korrigeeritud. Samuti peaks gastropeksiat kaaluma koerte puhul, kellel on esinenud probleeme põrnaga ning ka riskirühma kuuluvate tõugude isenditel. Viimastel aastatel on profülaktiline gastropeksia muutunud riskirühma koerte jaoks populaarseks. Tegu on protseduuriga, millel on vähe komplikatsioone ning seda saab läbi viia ka muude protseduuridega samal ajal. Kuigi gastropeksia ei elimineeri täielikult mao pundumise riski, peaks korrektselt läbi viidud gastropeksia maokeeru riski pea täielikult eemaldama.[5]

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Kiire ravi on positiivse prognoosi saamiseks hädavajalik. Rohkem kui kuus tundi enne ravi kestnud sümptomid või tüsistuste esinemine (sepsis, peritoniit, dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon) on negatiivsed prognoosi markerid.[3]

Kiire tegutsemise ja komplikatsioonideta ravi korral on ellujäämisprotsent 85% lähedal.[6]

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Maokeerd on kõige suuremaks ohuks suurtele, sügava ja kitsa rinnakorviga koertele. Kõige suurema riskiga koeratõud on Saksa dogi, Weimari linnukoer, Bernhardiin, Gordoni setter, Iiri setter, Saksa lambakoer, Puudel ja Basset hound.[2] Viie koeratõuga läbi viidud uuringus selgus, et Saksa dogil on kogu elu jooksul 36,7% risk surra maokeeru tagajärjel.[6] Väiksemate koeratõugude seast on kõige suurem maokeeru risk taksidel ja Basset hound'idel.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Broome, C. J., Walsh, V. P. Gastric dilatation-volvulus in dogs. N Z Vet J. 2003. Dec;51(6):275-83. doi: 10.1080/00480169.2003.36381. PMID: 16032341.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Gibson, T. W. G. "Gastric Dilation and Volvulus in Small Animals". Merck Manual Veterinary Manual. Vaadatud 31.10.2021.
  3. 3,0 3,1 3,2 Dunlap, A. "Gastric dilatation volvulus (bloat)". Dallas Veterinary Surgical Center. Vaadatud 31.10.2021.
  4. Raghavan, M., Glickmanm N. W., Glickman, L. T. The effect of ingredients in dry dog foods on the risk of gastric dilatation-volvulus in dogs. J Am Anim Hosp Assoc. 2006. Jan-Feb;42(1):28-36. doi: 10.5326/0420028. PMID: 16397192.
  5. 5,0 5,1 Allen, P., Paul, A. Gastropexy for prevention of gastric dilatation-volvulus in dogs: history and techniques. Top Companion Anim Med. 2014. Sep;29(3):77-80. doi: 10.1053/j.tcam.2014.09.001. Epub 2014 Sep 19. PMID: 25496925.
  6. 6,0 6,1 Ward, M. P., Patronek, G. J., Glickman, L. T. Benefits of prophylactic gastropexy for dogs at risk of gastric dilatation-volvulus. Prev Vet Med. 2003. Sep 12;60(4):319-29. doi: 10.1016/s0167-5877(03)00142-9. PMID: 12941556.
  7. Russell RI. Gastrointestinal emergencies. Gut. 1993 Jan;34(1):141. PMCID: PMC1374121.