S-laine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

S-laine (nimi tuleneb ingl.k. secondary) ehk seimiline nihkelaine on seismiline laine, mille levikul toimub aineosakeste siire risti laine levisuunale.[1]

S-lainete levimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nihkelained levivad vaid tahkistes, kuna tahkiseid iseloomustab vastupanu nihkedeformatsioonile ehk suured nihkeelastusmooduli väärtused. Vedelikke ja gaase iseloomustab väike nihkeealastsusmooduli väärtus, mistõttu nihkelained nendes ei levi. Erinevalt P-lainetest (seismilistest pikilainetest) ei levi S-lained Maa välistuumas, kuna see on vedelas olekus. Seismiline energia levib välistuumas P-lainete vahendusel.[2] S-lainete jaoks tekib niinimetatud varjutsoon. Sise- ja välistuuma piiril P-lained murduvad ning S-lained saavad uuesti tekkida. Sisetuuma levivad mõlemat tüüpi lained. Sisetuumast väljudest muutuvad S-lained uuesti P-laineteks[3]. Lihtsaimal juhul ühtlases keskkonnas saab S-lainete levimise kiirust leida järgneva valemi abil:

,

kus on keskkonna nihkeelastsusmoodul ja on keskkonna tihedus. Maakoores levivad P-lained kiirusega 3–4 km/s ja see kasvab koos sügavusega. Maksimaalse levikiiruse, mis on ligikaudu 7 km/s saavutab S-laine sügavusel vahevöö ja välistuuma piirpinnal (~3000 km) . Tahket sisetuuma läbib S-laine kiirusega 2.5-3.0 km/s.[3] S-lained levivad üldiselt pikilainetest aeglasemalt. Seega jõuavad S-laine seismojaamadesse peale P-laineid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Earthquake Glossary S-wave
  2. University of Illinois at Chicago (17 July 1997).Seismographs and the Earth'interior, lecture 16
  3. 3,0 3,1 Robert J. Lillie (1999). Whole Earth Geophysics: An Introductory Textbook for Geologists and Geophysicists, lk 54-55, 213, 210-211