Süringomüeelia
Süringomüeelia on aeglaselt progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille puhul moodustuvad piklikud vedelikuga täidetud õõnsused seljaajju. Pika aja jooksul võivad tekkinud õõnsused ehk tsüstid suureneda, kahjustades seljaaju. Kahjustuse tagajärgedeks võivad olla valu, nõrkus, halvatus ning jäikus seljas, õlgades ja jäsemetes. Haigus esineb eelkõige inimestel, kuid ka mõnedel koeratõugudel nagu kääbustaksidel, foksterjeritel ja Cavalier King Charles spanjelitel.[1][2]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Süringomüeelia põhjustab seljaaju kahjustamise tõttu mitmesuguseid neuropaatilisi sümptomeid. Haiguse meditsiinilised nähud arenevad suhteliselt aeglaselt. Haigus võib tekitada kroonilist valu ning tundlikkuse ja reflekside kaotust. Süringomüeeliale iseloomulik tunnus on lihasmassi järsk langemine ja lihasnõrkus, mis põhjustab käte liikuvuse halvenemist. Mõnedel patsientidel esineb ajutine või püsiv halvatus. Tekkinud tsüstid võivad põhjustada ka soolekontrolli probleeme ning ebanormaalset kehatemperatuuri ja higistamist. Igal patsiendil esinevad erinevad sümptomite kombinatsioonid.[3][2]
Sümptomid koertel[muuda | muuda lähteteksti]
Süringomüeelia põhjustab koertel tundlikkust pea-, kaela- ja õlapiirkonnas. Koer väljendab seda katsumisele ärritudes või niutsudes. Koertel võib süringomüeelia põhjustada skolioosi, kohmakust, kukkumist ning kehva kehaasendi teadvustamist, eriti esijäsemete puhul. Väga sagedane sümptom koerte puhul on kaela- ja õlapiirkonna tihe sügamine. Sügamisliigutust tehakse sageli ilma kehaga füüsilist kontakti loomata. See tähendab, et koerad kratsivad keha asemel õhku. Kraapimiskäitumine on tahtmatu ja kontrollimatu. See on tavalisest sügamisest erinev, haiged loomad kratsivad oma pea- ja õlapiirkonda ka kõndides, ilma peatumata. Kraapimiskäitumine on nähtavam jalutades, kui koer kannab rihma ning hommikuti. Samuti on sügamine tihedam, kui loom on elevil.[4]
Kraapimiskäitumine on seostatud valu ja ebamugavustundega. Tihti kraabib koer vaid ühe kehapoolega. On läbi viidud uuring inglise veterinaaride poolt, mis kinnitab seost tsüstide suuruse, valu ja sügamiskäitumise vahel. Suuremad õõnsused tekitavad koertel rohkem valu ja see väljendub pea kraapimisega.[4][5]
Põhjus[muuda | muuda lähteteksti]
Süringomüeelia saab olla kas kaasasündinud või omandatud.
Omandatud[muuda | muuda lähteteksti]
Omandatud süringomüeelia võib olla põhjustatud rasketest kehavigastustest, näitkes autoõnnetuse puhul. Omandatud süringomüeeliat põhjustavad trauma, kasvaja ja meningiidi tüsistused. Sellisel juhul areneb tsüst kohta seljaajus, mis on juba eelnevalt vigastatud. Omandatud süringomüeeliat ei tuvastata tavaliselt kohe. Sümptomid hakkavad ilmnema süringomüeelia õõnsuse kasvamisega, mis toimub pika aja vältel.
Kaasasündinud[muuda | muuda lähteteksti]
Kaasasündinud süringomüeelia on levinum kui haiguse omandatud vorm. Kõige sagedasem süringomüeelia põhjus nii inimeste, kui ka koerte puhul, on Chiari väärareng. Chiari väärareng vähendab ajule vajalikku ruumi, mille tagajärjel surutakse osa ajust seljaaju kanalisse. Selle tulemusel blokeeritakse seljaajuvedeliku vool aju ning selgroo ümber, mis põhjustab vedeliku rõhu tõusmist. See põhjustab omakorda piklike õõnsuste tekkimist ehk süringomüeeliat. Inimestel ilmnevad kaasasündinud süringomüeelia sümptomid vahemikus 25-40 eluaastat.[2] Koertel ilmnevad süptomid tavaliselt vahemikus kuus kuud kuni neli eluaastat.
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Operatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Iga inimese puhul hinnatakse eraldi, kas on võimalik teha operatsioon või mitte. Seljaaju operatsiooniga kaasneb palju riske. Operatsiooni põhi eesmärk kaasasündinud süringomüeeliaga on suurendada ajule vajalikku ruumi kolju põhjas. Operatsiooniga ei ole võimalik kõiki sümptomeid kaotada, aga oluline on tsüstide arengu peatamine. Üldjuhul paraneb pärast operatsiooni patsientide seisukord, sest pea- ja seljaajuvedelikul on jälle võimalus liikuda. Mõne patsiendi puhul on vajalik vedeliku eemaldamine tsüstist. Koerte puhul saab süringomüeeliat samuti operatsiooniga ravida, kuid väga vähesed loomaarstid tegelevad sellega ning operatsioon on kulukas.[2][6]
Ravimid[muuda | muuda lähteteksti]
Osasid patsiente ei saa operatsiooniga ravida. Sümptomite puudumisel jäetakse tihti süringomüeelia ravita. Kui patsiendil esinevad sümptomid, nagu valu või koerte puhul ka sügamiskäitumine, siis parandatakse patsiendi enesetunnet valuvaigistitega. Ravimitega ei ole võimalik süringomüeeliat ravida, kuid need aitavad sümptomite vastu. Kõikide patsientide puhul määratakse ravi personaalselt.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Wolfe, K. C., Poma, R. 2010. "Syringomyelia in the Cavalier King Charles spaniel (CKCS) dog". Vaadatud oktoobris 2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Vandertop, W. P. 2014. "Syringomyelia". Vaadatud oktoobris 2021.
- ↑ Stenberg, M. L. 2017. "Syringomyelia". Vaadatud oktoobris 2021.
- ↑ 4,0 4,1 Rusbridge, C., Carruthers, H., Dubé, M.-P., Holmes, M. Jeffery N. D. 2007. "Syringomyelia in cavalier King Charles spaniels: the relationship between syrinx dimensions and pain". Vaadatud oktoobris 2021.
- ↑ Westwood, J. 2011. "Canine syringomyelia: treatment and implications". Vaadatud oktoobris 2021.
- ↑ 6,0 6,1 Hechler, A. C., Moore, S. A. 2018. "Understanding and Treating Chiari-like Malformation and Syringomyelia in Dogs". Vaadatud oktoobris 2021.