Søren Norby

Allikas: Vikipeedia
Søren Norby (umbes 1525)

Søren Norby (ka Severin Norbi; surnud märtsis 1530) oli Taani mereväejuht ning ametnik kuningas Hansu ja Christian II teenistuses.

Norby pärines Fyni saare aadli seast ja ta sündis tõenäoliselt ajavahemikus 1460. aastate lõpust kuni 1480. aastate alguseni. Tema kohta on esimene teade 1504. aastast, mil Norby teenis Rootsi regenti Svante Nilssoni (hiljem nimetatud ka Svante Stureks). 1507. aastal oli ta aga Taani kuninga Hansu teenistuses ja rüüstas sõjas Rootsiga Ahvenamaad. Ta jätkas edukat teenistust Taani laevastikus kogu sõja vältel Rootsi ja Lübecki vastu (aastani 1512), sooritades muuhulgas kuninga volikirja alusel rünnakuid igasuguste vastasriikide aluste vastu, mistõttu Rootsis on Norbyt käsitletud piraadina.

Christian II valitsusaja alguses saadeti Norby appi tulevasele Karl V-le sõjas Gelderniga (1514). Seejärel oli Norby Islandi (15151517) ning 1517. aastast Ojamaal asuva Visborgi linnuse (Visby linnas) haldur. Visborgi sai ta 1518. aastal eluaegseks lääniks. 1517–1520 sõjas Rootsiga oli Norby Taani laevastiku juht ning osaliselt tänu tema tegevusele (aastast 1518 korraldas tegeles ta taas kuninga volitatud piraatlusega) õnnestus Christian II-l 1520. aastal Rootsi troonile tõusta. Norby hõivas sõja ajal Ölandil asuva Borgholmi linnuse ja sai selle haldajaks. Samuti aitas ta Stockholmi veresauna ajal vangistada Rootsi aadlikke, kuid olevat mõned neist ka päästnud, viies nad oma laevadele. Seejärel sai Norby enda valdusesse ka Kalmari linnuse.

1521. aasta järel, kui Rootsi kuningaks sai Gustav Vasa, kaotas Norby oma valdused Ölandil, kuid vallutas endale alasid Soome ja Põhja-Rootsi rannikul. 1523. aastal, kui Christian II kaotas riigipöörde järel Taani trooni ning võimule tõusis Frederik I, oli Norby ainus Taani suurnik, kes jäi eelmisele kuningale ustavaks. Kuna tema vastu tegutsesid nii Rootsi, Taani kui ka Lübeck, siis kaotas Norby peagi Kalmari ning valdused Soomes ja Põhja-Rootsis, kuid kindlustas end Ojamaal. Ta müntis seal ka oma raha, et sõduritele palka maksta. Pärast keerukaid läbirääkimisi õnenstus Norbyl Ojamaa enda valdusesse jätta, kuid 1525. aasta kevadel alustas ta Christian II toetuseks Blekinges mässu. Tema katsed Skånes kanda kinnitada aga ebaõnnestusid, sest Frederik I väejuht Johan Rantzau lõi ta väed puruks. Seejärel alustas Norby taas läbirääkimisi, mis lõppesid sellega, et ta loovutas Ojamaa, kuid sai vastutasuks valduseid Blekinges. Esialgu soovis Taani kuninga nõunik Otto Krumpen Norbyt alt vedada ja lasta ta Lübecki vägedel vangistada, kuid see plaan ebaõnnestus, kuna Visby garnison jäi Norbyle ustavaks. Seetõttu sai ta oma valdused Blekinges kätte. Kuid ka Blekinges jätkas Norby kaapersõda Rootsi ja Taani vastu ning toetas jätkuvalt Christian II. Seetõttu ründasid Rootsi, Taani ja Lübecki ühisväed teda 1526. aasta augustis ning sama aasta sügisel pidi ta Blekingest põgenema. Ta jõudis Liivimaale ning liikus seejärel Moskva suurvürstiriiki.

1528. aastal jõudis Norby Madalmaadesse ning kohtus seal eksiilis oleva Christian II-ga. Kuna kuningal sel hetkel raha ja vägesid ei olnud, siis astus Norby 1529. aastal Karl V teenistusse ning osales 1530. aasta alguses Firenze piiramises, mille ajal ta varsti pärast 12. märtsi suri.