Söepüss
Söepüss on endisajal karjaste valmistatud paugutamismoodus. Paugu tegemiseks otsiti sile kivi, mille peale sülitati. Sülje sisse pandi hõõguv söetükk ja söetükile kiviga pihta lüües käis kõva pauk.[1]
"Aga süsipüssi paugutaja oli Tuomas: ta sülitas maakivile vahutava süljeläraka, pani sinna tulise söe ja virutas kõigest jõust teise kiviga peale, ja ümberringi kajas sageli sama vali kõmakas kui tõeline püssipauk, ja nõgist suitsu keerles kivide vahelt õhku." Aleksis Kivi, Seitse venda, Eesti Raamat, Tallinn, 2005, lk. 10–12.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 205