Sõim (loomakasvatus)
Sõim (ka madel(r), saarte murdes sööde [1]) on piklik (jalgadel) kast, salv või alus, millesse pannakse loomadele kuivsööt.[2]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Sõim ehitati laudadest ja pulkadest, nad oli mitmesuguste kujudega, neisse pandi koduloomadele heina ja põhku. Varasemal ajal pandi lehmasööt enamasti seina äärde maha, vahel oli koht madala varbäärisega eraldatud. 19. sajandi teises pooles võeti kasutusele seinaäärne, jalgadel seisev pikk laudsõim, millest sai süüa mitu lehma. Vahel asetati piki seina lihtne laudalus ehk polut.[3]
Lambasõim oli väike varbaedik, mis oli põhjaga või ka põhjata. Levinud oli ka seina najale kaldu pandud redel (mulkidel varbe), mille taha lammastele ja hobustele heina pandi. Hobustele panid kõlkaid (õlepuru, agan jms) ning kaera ka kastitaolisesse nelja jalaga laudsõime.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Murdekaart. Vaadatud 30. jaanuar 2022.
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat. Vaadatud 30. jaanuar 2022.
- ↑ Väike murdesõnastik. Vaadatud 30. jaanuar 2022.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 289
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lambasõim, Eesti Rahva Muuseum.
- Lehma sõim. Eesti Rahva Muuseum.
- Okstest punutud sõim. Eesti Vabaõhumuuseum
- Hobusesõim, redel. Eesti Rahva Muuseum