Säärised

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Cowboy säärised, Oklahoma rahvusmuuseum

Säärised on pahkluust põlveni ulatuvad torukujulised säärekatted[1].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne- ja Kesk-Euroopas olid säärised laialdaselt kasutusel juba keskajal.

Eestis kanti varrastel kootud villaseid põiktriipudega või ühevärvilised säärekatteid[2]. Meeste säärised olid enamasti tumedat värvi, kas tumesinised või mustad. Naiste säärised olid valged või punased, harvem sinised. Muhus ja Kihnus olid need värviliste põiktriipudega. Muhu saarel kantigi rahvapäraseid sääriseid kõige kauem, 20. sajandi algusaastateni[3].

Varasem kandmine[muuda | muuda lähteteksti]

Sääriseid kanti enne sukkade tulekut koos kapukatega. Nad seoti põlve alt kinni säärepaeltega, jalatalla alt käis läbi kitsas riba (käänus), mis ei võimaldanud sääristel üles poole tõusta. Sääriseid kandsid naised ka suvel paljajalu käies, et seelikuserv jalgu ei hõõruks[3].

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval valmistatakse sääriseid mitmetest erinevatest materjalidest vastavalt kasutusotstarbele.

  • Valmistatakse tekstuurse mustriga pikki puuvillaseid ja villaseid sääriseid, mis on soojad, hingavad ja niiskust imavad, kandmiseks nii kodus kui väljas; villaseid sääriseid tehakse ka käsitööna.
  • Bambuskiust säärised soojendavad pea sama hästi kui vill, nende soojus ja surve aitavad parandada vereringet.
  • Kunstnahast ja nahast valmistatakse ratsasääriseid.
  • Võimlejatele ja tantsijatele on kasutuseks kannaauguga akrüülist soojendussäärised.
  • CEP kompressioonsäärised, mida kasutatakse nii treeningutel kui võistlustel, on funktsionaalsed säärised, millel on tõestatud toime surve avaldamiseks lihastele vereringe ja saavutusvõime kasvuks; kompressioonsääriste optimaalne survejaotus kindlustab jalalihastele maksimaalse hapniku ja energia, .
  • Vettpidavast materjalist tehnilised säärised (bahillid) on kaitseks saabastele ja püksisäärtele märjas rohus, paksus lumes või ka kiviklibus liikumiseks. Neid kasutatakse matkamisel, alpinismis, jahil, tööl looduses jm. Nad on suletavad täies pikkuses lukuga, kaetud takjakinnitusega ja kinnituvad trukiga; nende eesmine alumine serv kinnitub haagiga saapanööride külge, et sääris ei tõuseks üles; ülaserva reguleerimine tehakse elastikpaelaga ja "ühe puutega" kiire kinnitusviisiga; nad kinnituvad saapa talla alla rebenemis- ja kulumisvastase lindi abil, mida saab vajadusel vahetada.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] Eesti keele seletav sõnaraamat
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 205
  3. 3,0 3,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 293

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]