Rwanda genotsiid

Allikas: Vikipeedia

Rwanda genotsiid leidis aset aprilli teisest nädalast kuni juuli kolmanda nädalani (s.o umbes 100 päeva jooksul) 1994. aastal Ida-Aafrikas asuvas väikses Rwanda Vabariigis. Rwanda genotsiidi uurides on teadlased tunnistanud erinevate põhjuste koosmõju – sisemised pinged, välised mõjud ning psühholoogilised faktorid viisid tapatalguteni, milles kaotas 100 päeva jooksul elu kuni 1 miljon Rwanda elanikku, s.o 5-10% kogu elanikkonnast. Selline arv tapetud inimesi on üks haruldasemaid juhtumeid maailma ajaloos, kus pole tegemist olnud loodusõnnetusega. Põhiliselt tapeti etnilisi vähemusi – tutsid.

Rwanda president Juvénal Habyarimana

1994. aastal, kui president Habyarimana lennuk alla tulistati, kees konfliktne olukord riigis üle ning relvastatud hutud ründasid tutsidest tsiviilisikuid – tapeti valimatult mehi, naisi ja lapsi (põhjendusega hävitada kurjus juba juurestaadiumis). Rwanda oli pealtnägijaks sündmustele, mis kiirelt võttis elu vähemalt 800 000 rwandalaselt – vaid 3 kuuga tapeti 10% kogurahvastikust ning 75% tutside vähemusrahvusest [1].

Pinged Rwanda Vabariigis sundisid valitsust leidma väljapääsu siseriiklikest probleemidest ning see suunas riigijuhte haarama viimasest võimalusest oma populaarsus säilitada. Seega vastutavad genotsiidi ees peamiselt tollal juhtivatel positsioonidel olnud ametnikud. Rahvuslik propaganda viis olukorrani, kus 1994. aastaks olid tutsid Rwandas sarnaselt juutidele Teise maailmasõja aegse Saksamaa koosseisus „sotsiaalselt surnud“ inimesed, kelle tapmine muutus vastuvõetavamaks võrdeliselt tapetud vähemrahvuslaste arvuga.

Rahvused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rwanda elanikud on mitmeid sajandeid jaotanud ennast põhiliselt hutudeks ja tutsideks. Esimesed neist olid algselt peamiselt põlluharijad ja teised karjakasvatajad. Kuna karja omamist on ajaloos alati kõrgemalt hinnatud, siis tõusid ühiskonnas kõrgemale positsioonile tutsid – selline klassikuuluvus polnud siiski hutude jaoks igavene ning piisavalt suure tööga võidi hutusid edutada tutsideks.

Rwanda genotsiidi on põhjendatud mitmel viisil. Üks neist on vaieldav fakt, mis väidab, et Rwanda rahvad – tutsid, hutud ja tvaad – pärinevad erinevatelt aladelt ning omavad muuhulgas ka väliseid tunnuseid, mille põhjal on võimalik neid eristada. Tutsisid arvati olevat saabunud Etioopiast või Lähis-Idast eesmärgiga domineerida kohalike rahvuste üle[2]. Sisserännanud tutsi monarhe peeti ülejäänud rahvastikust kasvult tunduvalt pikemaks ning hiljem kasutati pikkust ka põhjendusena isikute tapmisel, kuna rahvust polnud tihti võimalik muul viisil tuvastada.

Kohvitööstuse areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koloniseerimise perioodil hakkas Rwanda silma Saksamaale ja Belgiale, kes pidasid riigi põllumajanduslikke tingimusi ja organiseeritud poliitilist struktuuri ahvatlevaks. 1905. aastal alustati piirkonnas kohvikasvatuse juurutamist, mis iga järgmise aastakümnega kasvas aina jõulisemalt koos kohvi hinnaga maailmaturul[3].

Saagi väärtuse tõusu tõttu kasvas ka kohvi poliitiline tähtsus, mis muutis antud majandusharu põhiliseks võimaluseks oma rikkust kasvatada ning seega ka võimu koondada. Pärast valitsuse agressiivsete nõudmiste suurenemist kohvikasvatajatele ning hutude allutamist halvemalt tasustatud töödele hakkasid hutud tutsidest tööandjatele vastu. Haritud hutud avaldasid oma vastupanu põhjuseid nii Euroopa publikule kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis – sellega koguti massiliselt toetust ka Rwandas, ehitades üles poliitilisi parteisid nagu Parmehutu Demokraatliku Vabariigi Liikumine ning väljendades oma pahameelt ajakirjanduses [3].

Majanduslikud pinged[muuda | redigeeri lähteteksti]

1961. aastal hääletas 80% Rwanda elanikest Parmehutu partei poolt, mis tõi kaasa „hutude revolutsiooni“[3]. Antud erakonna pooldaja, endine Rwanda president Juvénal Habyarimana oli väga ambitsioonikas liider, kes suurendas kohvitootmist jõuliselt ning ühendas antud majandusharu riigi eesmärkidega. Sellised muutused ühiskonnas viisid pöördunud ühiskonnaklassideni, mis päädis olukorraga, kus tutsisid hakati taga kiusama ning keelduti neile töökohtade andmisest.

Habyarimana valitsuse all muutus põllumeeste olukord väga ulatuslikult ning liberalismi tähe all koondasid jõukad maaomanikud järjest rohkem kohvipõlde enda juhtimisele. 1991. aastaks kuulus 43% maast 16%-le jõukamale inimesele[3]. Kõigi antud sündmuste vältel tõusis kohvi tähtsus maailmas ning jõudsalt kasvas ka toote väärtus.

Isaac A. Kamola leiab, et just kohvitööstuse arengu ületähtsustamisel oli suur roll pingete tekkimisel, mis kulmineerusid peaaegu miljoni inimese vägivaldse surmaga. Juba 1989. aastal jõudis Rwanda Vabariik olukorda, kus toidu väärtus oli suurel määral langenud ning seega oli toiduainete tootmine põllumeeste poolt vähem hinnatud – antud muutused tõid kaasa näljahäda, mille tagajärjel suri tuhandeid inimesi ning riigist põgenes üle 10 000 tutsi [3].

Väline sekkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülemaailmne kohvi hinna äkiline langus, Rwanda pingelised sündmused ja järgnenud ulatuslik majanduskriis ei jäänud välismaailmale nähtamatuks. Kuni 1993. aastani toetasid Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank Rwanda valitsust, lootuses, et president Habyarimana viib täide vajalikud muudatused ning taastab stabiilse ühiskonna, rahustades vaenulikke osapooli. Kahjuks ei kasutatud toetusi eesmärgipäraselt ning rahaline abi välismaalt koondus valitsuste toetavatele hutudele, kes ostsid erinevatel andmetel Prantsusmaalt, Egiptuselt ning Lõuna-Aafrika Vabariigilt 112 miljoni dollari väärtuses relvi[3]. Sellised otsused liigutasid Rwanda Vabariiki jõuliselt genotsiidi suunas.

Relvi hankisid ka kohvitootjad, kes olid Habyarimana tulised pooldajad ning tutsidena vaenujalal – koguti massiliselt kõplaid, kirveid ja matšeetesid [3]. Rwanda oli kodusõjaks valmis.

Ohvrite süüdistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Genotsiidiohvrite pealuud Mumbai tehnikakoolis

Genotsiidide põhjustajad üle maailma on alati õigustanud oma tegevust süüdistades ohvreid. Massilist vägivalda pole võimalik täide viia ilma inimeste veenmiseta vähemuse kuritahtlikes eesmärkides. Norman Cohn on väitnud, et sellised müüdid vaenlase kohta annavad kurjategijatele oma tegevuse õigustamiseks justkui „loa“[4]. Rwanda poliitiline eliit süüdistas kõigis riigis tekkinud probleemides tutsisid, kes takistasid riigi õitsengut, kuna neil oli plaan saada võimule.

Rwanda genotsiidi uurivad teadlased on avastanud olukordi, kus hutudest ametnikud koostasid tutside nimel avaldusi, milles näiteks tutsid plaanisid tappa niipalju hutusid nagu vajalik, et saavutada endale valijaskonna enamus[5].

Väidetavaid tutside plaane edastasid ka meediakanalid. Propaganda viis olukorrani, kus rwandalased ei saanud usaldada ei oma perekonnaliikmeid, naabreid ega ka kedagi teist. Kõik, kes väljendasid tutside suhtes kaastunnet tembeldati avalikeks vaenlasteks. Selline teguviis väljendus suhtumises, mis pani rwandalasi nägema oma tapatöid mitte kui kohutavaid mõrvu, vaid ühiskonna puhastamist kõigest halvast [5].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Verwimp, Philip. (2004) Death and Survival during the 1994 Genocide in Rwanda. Population Studies. Vol. 58. No. 2. pp. 233-245
  2. Hintjens, Helen M. (1999) Explaining the 1994 genocide in Rwanda. The Journal of Modern African Studies. Vol. 37. No. 2. pp. 241-286
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Kamola, Isaac K. (2007) The Global Coffee Economy and the Production of Genocide in Rwanda. Third World Quarterly. Vol. 28. No. 3. pp. 571-592
  4. Cohn, Norman. (1980) Warrant for Genocide: the myth of the Jewish World Conspiracy and the Protocols of the Elders of Zion. New York: Scholars Press
  5. 5,0 5,1 Lemarchland, Rene. (1996) Burundi: ethnic conflict and genocide. Cambridge University Press

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rwanda genotsiid
Rääkides genotsiidist
Rwanda genotsiidi lapsed
Kigali Mälestuskeskus
Gendercide Watch
Rwanda Rahvusvaheline Kriminaaltribunal