Rudolf Lesta

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rudolf Aleksander Lesta (1/13. oktoober 1885 Piiri talu, Ropka vald, Tartumaa5. oktoober 1941 Sevurallag, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli eesti kohtunik.

Tema isa oli Ropka vallavanem Jaan Lesta.

Ta õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas 1904–1911 (lõpetas Moskvas), Eesti Üliõpilaste Seltsi liige alates 1904.

Osales Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas, oli jaoskonnakohtunik Valgas 1921–1924 ja Tartus 1924–1926, Tartu Ringkonnakohtu liige 1926–1940, notar Jõgeval 1940–1941. Arreteeriti NKVD poolt Tartus 14. juunil 1941.

1905. aastal ilmus ta Vanemuise teatri ehitusplatsile ja nõudis, et lava meetri võrra laiem ehitataks, muidu ei saavat tema kavatsusel olevat näidendit seal esitada. Teda ei pandud tähele ja suur draama jäigi kirjutamata.

1906. aasta sügisel kuulutas Rudolf Lesta välja oma romaani "Igavene suvi" ilmumise. Tegelikult jäi ka see kirjutamata, kuna enne luges Lesta Johannes Linnankoski romaani "Laul tulipunasest lillest" ja leidis, et seal on juba kõik ära öeldud, millest ta kirjutada kavatses.

1920. aastail propageeris ta Toompea hoonestuse lammutamist ja nende asemele Prantsusmaa arhitektuurimälestiste koopiate püstitamist, et prantsuse turistid, kes igal pool prantsuspärast otsivat, end kui kodus tunneksid.

Pärast Vabadussõda tegi ta ettepanekuid Vabadussõja mälestussammaste püstitamiseks. Need pidid olema ratsamonumendid (muidu ei oleks prantsuse turistid aru saanud, et tegu on sõjakangelaste, mitte alpinistidega) spetsiaalsel alusel ("Elukõrgustikul"). Argument ratsamonumendi kasuks oli ka eestlaste väidetav hobusekultus, millest mõjutatuks pidas Lesta muuhulgas Brandenburgi väravat. Vabadussõja mälestussammas Tallinnas pidi kujutama Assamalla ratsanikku, kes on ühtlasi Võnnu all tundmatu ratsasõdurina uuestiellunud Kalevipoeg ja on just Elukõrgustiku järsult küljelt alla virutanud raudrüütli (viimane pidi olema kujutatud lendamishoos).

Rudolf Lesta suri Sevurallagi vangilaagris Venemaal.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ratsanikud üleval Elukõrgustikul. Vabadussõja kangelaste ausammas monumentaalplastilikkes kordumislaules. Eelkavandid Valga, Tartu ja Tallinna kesklinnaplatse jaoks. Valk, Lõuna-Eesti kirjastus, 1922.
  • Veel kord meie avaliku elu fassaadist. Looming, juuni 1923, nr 3, lk 223–230.
  • Esinduskavatsus, mille teostus ei esindaks. Tallinna veneturule esindusliku tsentrumi ehitamisega seotud ohud. Postimees, 25. juuni 1935, nr 169, lk 2.
  • Riiki esindava pealinna ehitamisest. Postimees, 20. oktoober 1935, nr 286, lk 5.
  • Tallinna Uus- ja Veneturg Iseseisvuseväljakuks. Postimees, 24. oktoober 1935, nr 290, lk 6, 3. november 1935, nr 300, lk 5.
  • Meie kohtuehitustest. Postimees, 29. jaanuar 1936, nr 27, lk 2.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Friedebert Tuglas. Kirjandusloolisi pisivesteid. Loomingu Raamatukogu, 1969, nr 22, lk 33–34.