Rendileping

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Rendileping on kestvusleping, millega rendileandja kohustub andma rentnikule kasutamiseks rendieseme ning rentnik on kohustatud selle eest maksma renti. Kui rentnik lähtub oma tegevuses korrapärase majandamise reeglitest, peab talle olema võimaldatud ka rendiesemest kasu (õigusvilja või loodusvilja) saamine.[1]

Tüüpiline rendilepingu ese on põllumajanduslik kinnisasi või ettevõte. Rendilepingu esemeks võib olla ka õigus, mis on üleantav, nt raieõigus. Rendilepingut eristab üürilepingust see, et lepingu esemeks saab olla ka muu objekt kui kehaline ese ja rendilepinguga saab rentnik peale eseme ka õiguse saada rendiesemest kasu (üürnikul seda õigust pole).[2]

Lihtsustavaks näiteks, et eristada rendi- ja üürilepingut, sobib olukord, kus lepingu esemeks on õunapuu. Kui õunapuud üürida, on üürnikul õigus õunapuud vaadata ja seal otsas ronida, kui aga õunapuud rentida, on rentnikul peale eelneva ka õigus puu otsas kasvavatele õuntele. Rentnik võib õunu kasutada, üürnik ei tohi.[3]

Võlaõigusseaduses on rendilepingu sätted koondatud 16. peatüki alla. Rendilepingule kohaldatakse ka üürilepingu sätteid, kui rendilepingu sätetest ei tulene teisiti.[1] Üürilepingu sätetest ei kohaldata rendilepingule eluruumi erisätteid. Rendilepingus on kaks gruppi erinorme: esimesed käivad põllumajandusliku kinnisasja ja ettevõtte rentimise kohta ning teine suurema korrashoiukohustuse kohta (võrreldes üürilepinguga).[2]

Lepingupoolte kohustused ja õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingupoolteks on rendileandja ja rentnik.[1]

Rendileandja kohustused ja õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Rendileandja kohustus on rentnikule üle anda lepingu ese ja võimaldada rentnikul sealt korrapärase majandamise reeglite järgi kasu saada. Lisaks on kohustus anda ese üle sellises seisundis, et seda saaks kasutada. Nii seadusest kui ka sõlmitud rendilepingust võivad rendileandjale lisanduda kõrvalkohustused, mida ta peab täitma.[2]

Rendileandjal on õigus saada rendieseme eest tasu (renti).[1]

Rentniku kohustused ja õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Rentniku põhiline kohustus on maksta renti. Võimalik on kokku leppida, et rentnik tasub ka kõrvalkulud. Rentnik peab tagama rendieseme tavapärase korrashoiu: seda hooldama, tegema pisiremonti ja vajadusel asendama väikse väärtusega seadmeid või tööriistu. Päraldistega kinnisasja korral kehtib eelnev ka päraldiste kohta, ning isegi kui päraldised hävivad või kaovad ilma rentniku süüta, peab ta need asendama.[1]

Rentnikul on kohustus majandada rendieset sihtotstarbele vastavalt, mis tähendab, et rentnik peab rendieset kasutama heaperemehelikult ja säilitama selle majandusliku otstarbe. Tavaliselt tähendab see kohustust renditud eset ka tegelikult kasutada, näiteks kohustus renditud lambaid pügada, et neile saaks kasvada uus vill.[4]

Rentnikul on õigus saada ja endale jätta rendiesemest tulenev kasu, kuid tal on see õigus ainult korrapärase majandamise ulatuses saadavale kasule. Näiteks, kui rentnik raiub rohkem puid, kui korrapäraseks majandamiseks vajalik, peab ta rendileandjale hüvitama selle osa puidu maksumusest, mis ületas korrapärase majandamise oma.[2]

Rendilepingu kestus ja lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]

Rendileping lõppeb tähtaja möödumisel. Kui rentnik jätkab peale tähtaja möödumist siiski rendieseme kasutamist ja kumbki pooltest ei teata kahe nädala jooksul, et soovib lepingu lõpetada, siis muutub rendileping tähtajatuks. Pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik rendieseme koos päraldistega rendileandjale tagastama selliselt, et ese vastaks korrapärase majandamise seisundile. Kui eseme seisund on halvenenud, kuid rentnik oleks halvenemise saanud korrapärase majandamisega ära hoida, peab rentnik maksma rendileandjale mõistlikku hüvitist.[2]

Võlaõigusseadus sisaldab rendilepingu ülesütlemise kohta erinormi, millest lähtudes tuleb tähtajatu rendilepingu üles ütlemiseks teatada kuus kuud ette. Tähtajatu põllumajandusliku rendilepingu korral on selleks ajaks üks aasta ning leping saab ülesütlemise tagajärjel lõppeda ainult 1. aprillil või 1. oktoobril.[2] Põllumajandusliku ja ruumide rendilepingu ülesütlemisavalduse kehtib vaid siis, kui see on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.[1]

Kui rendileping on lõppenud, saab rentnik nõuda rendiesemele tehtud parenduste ja muudatuste hüvitamist, kui need suurendasid oluliselt rendieseme väärtust ja rendileandja oli varem andnud nõusoleku muudatuste tegemiseks ning rendieseme väärtus ei suurenenud korrapärase majandamise tulemusena.[2]

Peale rendilepingu lõppemist ei ole rentnikul enam õigust rendiesemest eraldamata jäänud kasule, kuid siiski võib rentnik nõuda rendileandjalt kulutuste hüvitamist, mis tehti kasu saamise eesmärgil.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Võlaõigusseadus – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Kalamees, P., Käerdi, M., Kärson, S., Sein. K. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017.
  3. Valter, J. Üüri- ja rendilepingul on suur erinevus. – Äripäev 8.10.2007.
  4. Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007.