Refraktomeetria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Refraktomeetria on ainete murdumisnäitaja määramise meetod.

Aine ja keskkonna murdumisnäitajate erinevus põhjustab valguse murdumise nende piirpinnal. Aine murdumisnäitaja on oluline füüsikaline omadus, mille järgi saab otsustada aine puhtuse või lahuse kontsentratsiooni üle.

Murdumisnäitaja (n) määramiseks kasutatakse refraktomeetrit. Aine murdumisnäitaja sõltub temperatuurist ja mõõtmisel kasutatud valguskiirguse lainepikkusest. Reeglina mõõdetakse murdumisnäitaja 20 °C ja lainepikkusel 589,3 nm (see on naatriumi kollase ehk D-joone lainepikkus). Tähistatakse nendel tingimustel mõõdetud murdumisnäitajat nD20 (nD20) ja see on dimensioonita suurus. Puhast ainet iseloomustab kindel murdumisnäitaja, mille väärtus on enamasti antud vastavates tabelites. Näiteks puhta vee murdumisnäitaja nD20 on 1,3330.

Refraktomeetriga määratakse tavaliselt vedelike murdumisnäitajat, vahel ka gaaside või läbipaistva tahke aine (klaas, vääriskivid, plastikud) murdumisnäitajat. Laborites on kasutusel Abbe refraktomeetrid, tööstuses ka mitmesuguseid käsirefraktomeetreid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]