Rannaõigus

See artikkel on ajaloolisest mõistest; nüüdisaja mõiste kohta vaata Rannaõigus (õigusteadus) ja Kallasrada

Rannaõigus on ajalooliselt olnud rannaelanike tava võtta enda valdusse merehätta sattunud laevu ja nende lasti või randa uhutud esemeid^[1].

Tava esines nt keskajal Läänemere-äärsetes piirkondades^[1] kuni ristiusustamiseni, mille järel kiriku- ja riigivõimud selle vastu võitlema asusid. 1211. aastal määras Riia piiskop Albert, et laevnikud säilitavad omandiõiguse oma avariist päästetud varandusele, hilisemad piiskopid ja ordumeistrid uuendasid rannaõiguse keeldu korduvalt. 1254. aastal tühistas kuningas Wilhelm Saksamaal rannaõiguse paganliku tavana. 16.–18. sajandil tavast loobuti ja see kuulutati suureks kuriteoks^[1].

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 470.
↑ EKSS: Ajupuit
↑ EKSS: Haakrik
↑ EKSS: Vandiraiuja

[EE-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 470.

[2] EKSS: Ajupuit

[3] EKSS: Haakrik

[4] EKSS: Vandiraiuja

[1]

[2]

[3]

[4]