Rahvaarst
Rahvaarst (ka maatark, Setumaal maanatark[1]) on isik, kellel usutakse olevat erilised oskused, mis lubavad ravida nii inimesi kui ka koduloomi.[2]
Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Viimastel sajanditel Eestis tegutsenud rahvaravitsejad jätkasid muistsete läänemeresoome nõidade kõige olulisema põlise ülesande täitmist - ravimist. Nende ravivõtetes ühinesid vanad uskumused, kogemuslikud oskused ja rohud, maagilised võtted ning omaaegsed teadmised meditsiini kohta.
Rahvaarstide nimetus lähtus peamiselt kasutatavatest ravivõtetest ja -vahenditest:
- lausuja, ka posija[3], kes arstis põhiliselt nõiasõnadega.
- soolapuhuja ka soolapuhkja [4], kes luges raviks kasutatavale soolale sõnad peale.
- veetegija, ka katsuja [5], kes ennustas ja arstis vee ning viina abil.
- (soone)tasuja, kes masseeris ehk tasus haigeid sooni (lihaseid-kõõluseid).
- kupumoor, ka kuppar[6], kes pani kuppe.
- tuusija ehk tundja oli rahvaarsti vana nimetus Põhja-Eestis.[7]
Rahvaravitsejad olid Eesti talurahva peamised ravitsejad 19. sajandini, mil aina enam alustasid tööd koolitatud arstid.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 239
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
- ↑ Murdekaart. Väike murdesõnastik.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Marju Kõivupuu. Rahvaarstid Võrumaalt. Kirjastaja: Võru Instituut. 2000.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Rahvaarstid. Marju Kõivupuu.
- Rahvaarstid. Folklore.ee.
- Rahvaarst Karl Lõbu.