Raate tee lahing

Raate tee lahing
Osa Talvesõjast
Raate tee peale lahingut
Toimumisaeg	1.–7. jaanuar 1940
Toimumiskoht	Ida-Soome
Tulemus	Soome võit
Osalised
Soome Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Hjalmar Siilasvuo Aleksei Vinogradov
Jõudude suurus
umbes 10 000 meest 13 962 – 25 000 meest
Kaotused
492 surnud eri andmetel vähemalt 7000–9000 surnut 1300 vangivõetut

Raate tee lahing oli Nõukogude Liidu ja Soome vägede vahel 1940. aasta jaanuaris peetud Talvesõja lahing. 7. detsembril 1939 vallutas Nõukogude 163. diviis Suomussalmi, aga avastas ennast sügaval Soome territooriumil peaaegu kottivõetuna. 163. diviisile saadeti appi Nõukogude 44. diviis. Järgmistel nädalatel peatasid ja hävitasid kolonel Hjalmar Siilasvuo juhitud Soome väed Raate-Suomussalmi teel paiknenud 44. diviisi. Lahing tõestas soomlaste motti-taktika tõhusust. Enamik sõjaajaloolasi pakub Raate tee lahingu toimumise ajaks 1.–7. jaanuari 1940.

Eellugu

Suomussalmi lahingus blokeerisid soomlased 11. detsembril Raate tee, lõigates sedasi Suomussalmis asunud 163. diviisi ära lõunapoolsest varustusteest. 13. detsembril katkestati diviis põhjapoolsest varustusteest. See sundis diviisi varustamiseks avama uut varustusteed, mis kulges üle Kiantajärvi järve. 163. diviis oli peaaegu sissepiiratud ja kandis Suomussalmis raskeid kaotusi. Olukord üha halvenes ja 20. detsembril palus 163. diviisi ülem Andrei Zelentsov luba Suomussalmist taganemiseks. Taganeda ei lubatud, aga appi saadeti lisajõude. Zelentsovi muret Punaarmee peakorteris ei mõistetud, sest nendele oli mööda Raate teed appi liikumas 44. diviis.

Lahing

Soome väed Raate teel

Enne lahingut oli 163. diviis lahingus soomlastega hävitatud. Pärast seda sai Hjalmar Siilasvuo käsu hävitada 44. diviis, mis seisis Haukila lähedal Raate teel, 12 km kaugusel Suomussalmist. Soomlased jagasid väed neljaks üksuseks. Üksuseid nimetati nende juhtide järgi. Lahingu alguseks määrati 5. jaanuar 1940 kell 8:30. Soomlased keskendusid ründamisel Haukilale, kus asus enamus Nõukogude sõduritest. Seda läksid ründama üksused "Mandelin" ja "Mäkiniemi". Mäkiniemi üksus oli Haukila suunas liikumist alustanud juba paar päeva enne ametlikku rünnakut. Samal ajal oli 44. diviisile appi saabunud NKVD 3. piirivalvepolk. Soomlased kohtasid ründamisel tugevat vastupanu ja 6. jaanuaril käis lahing kõikjal Raate teel. Soomlased jätkasid kõigest hoolimata vaenlase vägede tükeldamist väiksemateks gruppideks. Punaarmeelased üritasid soomlaste teetõkketest läbimurda, aga tulemuseks oli paljude tankide kaotamine ja ebaõnnestumine. Kell 21:30 andis Vinogradov hilinenud käsu taganeda Nõukogude piirile ning meeleheitel Nõukogude sõdurid alustasid põhja poole, üle Kiantajärvi põgenemist. Paljud sõdurid külmusid ilma sobiva riietuse ja varustuseta surnuks. Paljud taganejad olid üritanud ida poole põgeneda, aga kohtasid seal üksust Kari, mis põgenejad tagasi tõrjus. Kaugemal idas ei suutnud üksus Fagernäs kontrolli strateegilise tähtsusega silla üle hoida ja taganesid. 7. jaanuaril võttis üksus silla tagasi ja enne koitu oli vastupanu maha surutud. Piirkonna puhastamine vaenlastest kestis kaks päeva. 44. diviisi liikmetest suutsid blokaadist põgeneda ja piirini jõuda vaid väikesed grupid.

Soome armee sai lahingust suure sõjasaagi:

Sõjasaak

Varustus	Soomlaste andmed	Nõukogude andmed
Tulirelvad	4822	4340
Kuulipildujad	106	97
Kergekuulipildujad	190	252
Suurtüki osi	71	51
Tankitõrje kahurid	29	30
Tankitõrje püss	14	12
Tankid	43	37
Soomusautod	10	–
Veokid	260	–
Traktorid	20	–
Autod	2	–
Hobused	1170	–

Hukkunud

Lahingus hukkunute mälestusmärk

Palju aastaid pakkusid soomlased Nõukogude poolel hukkunute arvuks umbes 17 000 meest. See pakuti välja jaanuari alguses kinni võetud Nõukogude sõdurite ülekuulamisel. Soomlased pakkusid 44. diviisi tugevuseks üle 20 000 mehe. Lääne ajaloolased kinnitasid hiljem seda arvu. Nõukogude pool vaidles 1940. aasta jaanuaris kohe vastu ja väitis, et lahingus ei kaotatud rohkem kui 900 meest ja neistki enamik külmunutena. Soome poolel hukkunute arvuks väideti 2000 meest. Värskeimad uurimused pakuvad Punaarmee kaotusteks 7000–9000 meest. Soomlased matsid ilmade soojenedes hukkunud punaarmeelased kiiresti maha, et vältida epideemiate puhkemist. Massihauad märgiti kaardile ja neile asendati rist või post. Hiljem kaardid kadusid. Lihavõtete aegu avaldasid nõukogulased soovi oma hukkunud koju viia, aga soomlased keeldusid punaarmeelasi Soome pinnale lubamast. Pärast Jätkusõda polnud Nõukogude pool oma hukkunutest enam huvitatud. 44. diviisi ja selle saatust ei mainitud Nõukogude Liidu ajaloos aastakümneid. Vene ajaloolase Juri Kilini sõnul asutas Stavka uurimiskomisjoni uurimaks hukkunute arvu. Komisjoni aruande järgi kaotati Raate tee lahingus 4674 meest: 1001 surnuna, 1430 haavatuna ja 2243 kadununa. Komisjoni sõnul oli diviisis enne lahingut 13962 meest ja pärast lahingut 9288. Komisjoni andmetel oli diviis ka alamehitatud, sest osa mehi oli mujale saadetud. Stavka raport avalikustati keset Talvesõda 1940. aasta jaanuaris. Selle statistika algab 1. jaanuarist, aga selleks ajaks oli diviis juba raskeid kaotusi kandnud ja seetõttu on raporti andmete õigsus küsitav. Teiste üksuste kaotusi Stavka raportis ei mainitud.

Pärast lahingut

44. diviisi ülem Vinogradov ja tema abid Volkov ja Pahomov põgenesid keset lahingut, mis Stavka raporti järgi mõjus võitlejate moraalile hukutavalt. Kui Vinogradov ja ta abid üle piiri jõudsid, anti nad tribunali alla, kus nad surma mõisteti. Otsus viidi kohe täide. Tegelikult oli Punaarmee ülemjuhatus ise käskinud 44. diviisil Raate teele jääda ja seda ka pärast seda, kui 163. diviis oli Suomussalmi kaotanud.

Raate teelt eluga pääsenud seersant Pjotr Morozov andis 1991. aastal kirjanik Leo Karttimole intervijuu. Morozovi sõnul tagastasid soomlased võetud sõjavangid Nõukogude Liidule, kuid keegi neist koju ei jõudnud, sest NKVD hukkas nad 1940. aasta suvel

Täna asub lahingutandril memoriaal mõlemal poolel hukkunutele. Memoriaali osaks on kividega kaetud väljak, mis sümboliseerivad hauakive hukkunud punaarmeelastele. Vene monument avati 1994. aastal ja 1998. aastal avati monument ka lahingus hukkunud ukrainlastele.