Pēteris Pētersons
Pēteris Pētersons (24. mai 1923 Jūrmala – 9. oktoober 1998 Dobele) oli läti näitekirjanik, teatrilavastaja, kriitik ja draamateoreetik, tõlkija, publitsist ja avaliku sektori töötaja. Läti poeetilise teatri looja (Imants Ziedonise "Mootorratas", Aleksandrs Čaksi "Spēle, Spēlmani!" jt etendused).
Ta sündis aastal 1923 Jūrmalas dramaturg Jūlijs Pētersonsi pojana. Ta õppis aastani 1942 Riia Prantsuse Lütseumis ja aastani 1943 Läti Rahvusteatri näitlejakursustel. Teise maailmasõja lõpus ta põgenes ja sattus Kuramaa lahingutesse. Pärast sõda töötas ta näitlejana Daile teatris ja õppis Läti Ülikoolis romaani filoloogiat, hiljem lõpetas aastal 1953 Läti Riikliku Konservatooriumi teatriteaduskonna lavastajana.
Ta debüteeris dramaturgias 1947. aastal näidendiga "Mees oktoobrituules", kuid pälvis tunnustuse oma esimese näidendiga luules "Olen kolmkümmend aastat vana" (1962). Ta kirjutas ka teatriarvustusi ja mõtisklusi draama teooriast ja tehnikast, millest suurem osa on kogutud kogudesse "Tegevuse kunst" (1978) ja "Draama kui kriteerium" (1987). Aastatel 1964–1971 oli Peterson Daile teatri pealavastaja. Alates 1972. aastast lavastas ta etendusi erinevates Läti teatrites.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Mai 2023) |
Ööl vastu 9. oktoobrit 1998 sattus Pēteris Pētersons ja tema abikaasa Eleonora Jelgava-Tukumsi maanteel autoõnnetusse ja surid Dobele haiglas.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Jūlijs Pētersons (1880–1945) oli dramaturg. Tema tütar Kārina Pētersone (1954–) on poliitik, endine kultuuriminister (aastatel 1998–2002).