Puutepingekaitse
Puutepingekaitse hõlmab võtteid ja vahendeid, mis takistavad pingestatud osade puudutamist või muudavad puudutamise ohutuks.
Inimene võib elektripinge alla sattuda kahel viisil:
- otsepuute teel, kui puudutab elektriseadme osa, mis normaaltalitlusel on pingestatud;
- kaudpuute teel, kui puudutab elektriseadme või muu seadme osa, mis on sattunud pinge alla isolatsioonirikke tagajärjel (elektriseadme juhtivaid osi, mis võivad isolatsioonirikke korral pinge alla sattuda, nimetatakse pingealdisteks osadeks).
Kaitset otsepuute eest nimetatakse elektriohutusstandardites põhikaitseks ja kaitset kaudpuute korral rikkekaitseks.
Põhikaitse saavutatakse eelkõige elektriisolatsiooniga, kusjuures eristatakse põhiisolatsiooni ja kaitse- ehk lisaisolatsiooni (nt topelt- või tugevdatud isolatsioon). Puuteohtlikes tingimustes kasutatakse ka kaitseväikepinget, mille korral läbi inimkeha ei saa normaaltingimustes tekkida eluohtlikku voolu; selle pinge enimalt lubatav väärtus on vahelduvvooluahelates 50 V.
Rikkekaitset (kaitset kaudpuute korral) saab teostada
- pingealdiste osade maandamisega (kaitsemaandus);
- pingealdiste osade potentsiaalide ühtlustamisega (potentsiaaliühtlustus);
- elektrilise eraldusega spetsiaalsete eraldustrafode abil;
- seadme kiire automaatse väljalülitamisega pingealdiste osade pinge alla sattumisel (rikkevoolukaitse).
Põhi- ja rikkekaitse teostamise viiside järgi jagatakse elektritarvitid kolme klassi, vt Kaitseklass.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn, TTÜ kirjastus, 2013, lk 332–335