Publius Iuventius Celsus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Publius Iuventius Celsus (75130 pKr)[1], täpsemalt Publius Iuventius Celsus Titus Aufidius Hoenius Severianus, oli samanimelise vähetuntud Rooma juristi poeg ning seetõttu kasutatakse temast rääkimisel ka nime Celsus filius.[2] Ta oli 2. sajandi pKr esimeste kümnendite silmapaistvamaid Rooma juriste.[3]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Celsus filius oli oma isa Celsus pater 'i õpilane. Celsuse enda õpilaseks oli jurist Pomponius (sündinud 115. aastal).[1] Ta võttis enda isalt üle prokuliaanide koolkonna eestvedamise.[3]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli preetor, Traakia ja hiljem ka Väike-Aasia kuberner, keiser Hadrianuse nõukogu liige ning konsul. Celsuse üks peamisi töid oli tema 39 digestide raamatut, mis pole säilinud. Väljavõtteid tema kirjutistest ja samuti mitmeid osundusi tema õpetustele on võimalik leida Iustinianuse "Digestas".[4] Ülejäänud Celsuse töö on teada teiste juristide kommentaaride järgi.[5]

Celsuse tähtsamad tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Dig 1.1.1 Preambula Ius est ars boni et aequi. – "Õigus on headuse ja õigluse kunst."

Dig 1.3.17 Scire leges non est verba earum tenere, sed vim ac potestatem. – "Seaduse tundmine ei ole selle sõnade meelespidamine, vaid selle eesmärgist ja võimust arusaamine."

"Institutsioonides" on kasutatud Celsuse õpetust, kuid seda on ümber sõnastatud (Inst. 4.6 prea.).[6] Originaalne tsitaat on: Nihil aliud est actio quam ius, quod sibi debetur, iudicio persequendi. – "Hagi ei ole midagi muud, kui õigus nõuda kohtunikult seda, mida võlgnetakse."

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • F. Tomkins. The Institutes of the Roman Law, Part 1, 1867

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Julian’s Circle. Tijdschrift voor Rechtsgeschiedenis/Legal History Review. 1/1964.
  2. "Publius Iuventus Celsus".
  3. 3,0 3,1 Berger. A. Encyclopedic Dictionary of Roman Law. Transactions of the American Philosophical Society. 2/1953.
  4. Hornblower, S., Spawforth, A. The Oxford Classical Dictionary (3 rev. ed.) Oxford University Press. 2005.
  5. Tamm, D. The Roman jurists and their works. Roman law and European legal history. 1997.
  6. Burill. A.M. A new law dictionary and glossary. Union, N.J.: Lawbook Exchange. 1998.