Psühhodiagnostika

Allikas: Vikipeedia

Psühhodiagnostika on süstemaatiline empiirilise informatsiooni kogumine inimese käitumise, isiksuse ja intellektuaalse funktsioneerimise kohta.

Psühhodiagnostika abil toimub inimese hindamine, mille eesmärgiks on inimese kohta prognoosi tegemine, ravi kavandamine, otsuse tegemine.

Psühhodiagnostikal võivad olla erinevad eesmärgid: diferentsiaaldiagnostika, psüühikahäiretele iseloomulike iseärasuste leidmine, vaimse arengu taseme hindamine, kahjustuse sügavuse hindamine (näiteks ajukahjustuse korral), paranemise hindamine, emotsionaalse seisundi täpsustamine, isiksuse struktuuri mõistmine. Psühhodiagnostikas kasutatavad meetodid on kliiniline intervjuu, käitumise vaatlus, testid, dokumentatsiooni analüüs, vestlus perekonnaga.[1]

Psühhodiagnostika ajalooline areng[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhodiagnostika ulatub kaugetesse aegadesse. Juba 2200 aastat e.m.a tagasi[küsitav] uuriti riigiametnike võimeid iga kolme aasta tagant, see toimus Hiinas. Täpsemalt hinnati kirjaoskust, arvutamisoskust, uuriti riigiametnike käitumise iseärasusi tavaelus. On teada, et mitmesuguseid katseid kasutati laialdaselt Spartas. 414. aastal eKr sunniti Ateena sõdureid rasketele sundtöödele ja nende vabastamine sõltus sellest, kas nendel õnnestub läbida katse. Katse seisnes selles, et nad pidid meenutama Europiidi luuletusi.

Erinevate katsete läbimine omakorda vanaaegses Kreekas oli eeldus, kas inimest võetakse kooli või mite. Näiteks Pythagorase arust pidi kooli kandideeriv isik läbima erinevaid katseid, näiteks: veetma ööd koobastes, olla kindel ja rahulik kui teised naeravad tema üle – ehk siis näitama meelekindlust. Pythagorose arust näitab inimese käitumine tema iseloomujooni, seega oli ka tarvis inimest testida. Erilist tähelepanu pööras ta isiksuse hindamisel ka sellele, kuidas inimene kõnnib ja naerab. Pythagorose arust näitas see samuti inimese iseloomu. Hippokrates oli üks esimesest, kes proovis omakorda luua põhimõtteid ja otsida vastusi kuidas inimesel mingi häire tekkib. Tema arust häire tekkimise tõenäosus sõltus eelkõige sellistest kehavedelikest, nagu flegma, veri, kollane sapivedelik, must sapivedelik. [2][3]

Oluliseks panustajaks isiksuse psühholoogia, füsioloogia, eetika, retoorika ja botaanika arengusse on võib pidada Theophrastost. Ta oli Aristotelese õpilane ja teda eriti huvitas selliste nähtuste uurimine, nagu: unenäod, väsimus, peapööritus, higistamine. Lisaks ta kirjutas teost erinevatest inimtüüpidest, näiteks: valetaja, kiitleja, ihne isik. Theophrastos avaldas väga suurt mõju filosoofidele. Naturfilosofidele avaldas olulist mõju tema doksograafiline teos, mis osaliselt seisnes selles, et on väga oluline arvestada ka mineviku filosoofide teostega ja nende paradigmadega. Stoikud võtsid üle Theophrastose loogikateooriast arendati õpetust hüpoteetilistest järeldustest, uues teoses pöörati erilist tähelepanu keelelisele aspektile. Olulist mõju avaldas ta ka Dikaiarchosele ja tema psühholoogiat puudutavate teostele. [4] Dikaiarchost huvitas eriti dualisimi temaatika, kuid tema siiski eitas keha ja hinge lahutust. Tema arvates inimese keha ei ole iseseisev üksus, vaid ühtlane. Tema arvates, kehas on mingi looduslik koostis, tänu millele keha eksisteerib. Tema arvas, et tänu hingele meie keha elab ja inimene on võimeline tunnema. Dikaiarchos vaidlustas siiski hinge surematuse ja arvas, et inimesel on parem mitte teada oma tuleviku. [5]

Loomulikult teatud panust on psühholoogia arengusse teinud ka teadused, mida tänapäeval nimetatakse pseudoteaduseks: frenoloogia ja füsiognoomika. Füsiognoomika kohaselt on võimalik teha järeldusi inimese isiksuse kohta tema näo ja selle ilmingute järgi. Selle pseudoteaduse osatähtsus seisneb selles, et see andis teatud panuse hilisemate individuaalsete erinevuste uurimiseks. Frenoloogia pooldajad aga arvasid, et inimese vaimse võimekuse kohta on võimalik öelda tema kolju järgi. Eriti selle järgi, missugune kolju suurus on. Arvati, et mida suurem kolju on, seda võimekam inimene on. Kuigi lähenemine ei olnud tänapäeva mõttes teaduslik, andis see olulise panuse neuropsühholoogiale ja psühhiaatriale. Panus seisnes selles, et tekkis arusaam, et aju on üks teadvuse osa. Lisaks tekkis arusaam, et on teatud funktsionaalsed moodulid, mis on lokaliseeritud erinevates peaaju osades. [6]

Põhimõttelist esimest sammu inimeste psühholoogilises diferentseerimises tegi Philippe Pinel, kes vaatluse tulemusena leidis, et tema patsiendid käitusid irratsionaalselt ja proovis selles osas leida mingeid seadusepärasusi. Tänu tema vaatlustele kujunes esimene arusaam sellest asjast, nagu isiksusehäire. 1900. aastate alguses oli võimalik juba Euroopas eristada erinevaid isiksuse ja temperamente tüüpe. Sellel ajal pöörati tähelepanu raskete sümptomite kirjeldamisele, erilises huvi orbiidis oli maniakaalne depressioon, mis on tänapäeval teise nimetusega: bipolaarne häire. Kuigi Sigmund Freudi väiteid ei peetud sageli teaduspõhiseks, on ka temal siiski teatud panus psühhodiagnostika arengule. 1900 alguses rõhutas Sigmund Freud, et on oluline mõista emotsionaalsete ja käitumislike probleemide etioloogiat. Ehk siis nii mõista kui ka uurida viimati nimetatud probleemide erinevaid tekkepõhjusi. Esimene oluline psühhiaater oli Richard von Krafft-Ebing, kes leidis, et meeleoluga seotud häireid on võimalik diferentseerida. Et ei ole ainult nn puhast melanhooliat, patsient võib kannatada psühhootilise melanhoolia all, mis on omakorda juba teine häire. Teine oluline psühhiaater – Karl Kahlbaum leidis, et on olemas lisaks erinevad motoorsed häired (näiteks katatoonia), mis võivad olla psüühikahäirele kaasuvad. Lisaks nägi ta, et häirel – psühhoosil võivad olla erinevad liigid, näiteks hebefreenne psühhoos. Kolmas ja kõige tähtsam psühhiaater oli Emil Kraepelin, kes rõhutas nosoloogia tähtsust. Nosoloogia on õpetus haiguse olemusest, haigusvormidest ja liigitusest. Hõlmab etioloogiat, patogeneesi, diagnostikat, profülaktikat ja ravi. [7]

Psühhodiagnostika on kindlasti seotud erinevate mõõtmisvahendite kasutamisega. Võib väita, et kaasaegne vaimne testimine on alguse saanud Prantsusmaal 19. sajandil. Tol ajal hakati arvama, et tegelikult tuleb eristada vaimset puudust vaimsest häirest ja loomulikult ka vähendada vaimse puudusega inimeste eraldamist või isoleerimist tava ühiskonnast. Francis Galton on välja töötanud meetodi intelligentsuse mõõtmiseks, mis põhines mitteverbaalsete sensomotoorsete võimete testimisel. Teooria sellest, et intelligentsuse mõõtmine on seotud kooli hinnetega oli hiljem edasi lükkatud. Kuid hiljem prantsuse psühholoog Alfred Binet koos oma kolleegidega on avaldanud Binet'-Simoni testi, mille eesmärk oli mõõta inimese verbaalset võimekust ja selgitada välja vaimset puudust kooliõpilaste puhul. Võib näha, et tegemist oli esimese kognitiivse funktsiooni mõõtmisvahendiga, millel oli ka konkreetne psühhodiagnostiline eesmärk. [8]

Isiksuse uuringu seisukohalt oli aga eriti oluline Woolworthi Personality Data Sheet. Antud mõõtmisvahendi psühhodiagnostikas arendati välja Esimese maailma sõja ajal. Mõõtmisvahendi kasutati psühhiaatrilise skriiningu eesmärgil (eriti isiksuse osa). Mõõdikut kasutati uute sõdurite testimiseks. Hiljem töötati välja teine mõõtmisvahend: MMPI-1, mille eesmärgiks oli teada saada täiskasvanud patsiendi vaimse seisundi probleeme ja eriti raskusastet. Meetodi töötas välja kliiniline neuropsühholoog Starke R. Hathaway, kelle arust varasemad enesekohased küsimustikud olid liiga kitsad ega arvestanud psühhopatoloogia avaldamise spetsiifilisusega. MMPI-2 arendamine toimus, et tõhustada ja restrandardiseerida testi, MMPI-2 ilmus 1989. aastal. [9] [10] [11]

Kogniivsete uuringute seisukohalt on aga oluline psühhodiagnostiline mõõtmisvahend WAIS ehk Wechsler Adult Intelligence Scale. WAIS-i kasutatakse nii inimese kognitiivsete võimete kui ka intelligentsuse mõõtmiseks. Esimest korda anti WAIS välja aastal 1955. Viimane versioon WAIS-IV on välja antud aastal 2008. WAIS-i kasutatakse sooritusliku ja verbaalse IQ mõõtmiseks. Mõõtmisvahendi ajalooline olulisus seisneb eelkõige selles, et see võimaldab mõõta nii verbaalset kui ka mitteverbaalset võimekust. Teine oluline aspekt on see, et seda on võimalik kasutada ka mittekliinilisel eesmärgil (näiteks potentsiaalse töötaja võimekuse hindamise eesmärgil). Kolmas oluline tähtsus, on see, et WAIS-i on võimalik kasutada kliinilisel eesmärgil. [12] Võib näha, et psühhodiagnostika areng toimub samm-sammult ja psühholoogia arengut on mõjutanud mitmesugused leiutised, seega edasi on esitatud olulised sündmused maailma psühhodiagnostika seisukohast.

Olulised sündmused psühhodiagnostikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1869 – inimeste kvalifikatsioon vastavalt nende looduslike võimetele, esimene individuaalsete erinevuste uuring
  • 1879 – psühhomeetria sünd ja esimene psühhomeetriline eksperiment
  • 1884 – esimesed iseloomu-uuringud, esimene antropomeetrialabor Londonis
  • 1878 – esimesed assotsiatsioonide eksperimendid
  • 1888 – korrelatsiooni koefitsiendi arvutamine
  • 1896 – Binet: tähelepanu, mõistmise, mälu, visuaalse taju uuringud
  • 1905 – Binet ja Simon: laste intellekti uuringu skaala
  • 1908 – Alfred Binet: mentaalne vanuse arvutamine
  • 1916 – Lewis Terman: Binet' skaala adaptatsioon
  • 1917 – Rober Wodworts: esimene isiksuse küsimustik
  • 1918 – Artur Ottis: esimene grupi test
  • 1921 – psühhodiagnostika termini sünd
  • 1931 – faktoranalüüsi kasutuselevõtt
  • 1935 – esimesed projektiivsed tehnikad
  • 1942 – psühholoogilise hinnangu mõiste kasutuselevõtt
  • 1952 – USA: diagnostiline ja statistiline juhend psüühiliste häirete jaoks
  • 1953 – psühholoogide eetikastandardid
  • 1954 – Paul Mill: diskussioon psühhodiagnostiliste meetodite efektiivsusest
  • 1956 – Eysenck: neurotismi, ekstravertsuse ja introvertsuse mõõtmisvahend
  • 1963 – kriteeriumipõhine testimine
  • 1963–1970 – psühholoogiline testimine arvuti abil
  • 1966 – APA testimise standardid: psühholoogia
  • 1974 – rahvusvahelise testide komisjoni loomine (ITC)
  • 1989 – MMPI-2 loomine
  • 1993 – USA-s riigi nõukogu testimise ja hindamise kohta.

[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kellerman H. & Burry A.(2007) Handbook of Psychodiagnostic Testing: Analysis of Personality in the Psychological Report. Edition 4. New York, Springer.
  2. Thomas J. & Hersen M. (2006) Standards for Education and Training in Psychological Assessment: Position of the Society for Personality Assessment. Journal of personality assessment, 87(3), 355–357.
  3. Mooji A. (2012) Review – Psychiatry as a Human Science. Phenomenological, Hermeneutical and Lacanian Perspectives. New York, Rudopi.
  4. Lill A. ja Volt I. (2000) Theophrastos, Inimtüübid. Antiikaja inimesepilt ja euroopa kultuuritraditsioon. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus.
  5. Wehrli F. (1967) Die Schule des Aristoteles : H.1 Dikaiarchos. Basel, Schwabe & Co.
  6. Nezami E. & Butcher J. (2000)Handbook of Psychological Assessment. New York, Elsevier. p. 415.
  7. Shorter E.(2015) History of nosology and the rise of the Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders. Dialogues Clin Neurosci., 17(1): 59–67.
  8. Gillham N. W. (2001). Sir Francis Galton and the birth of eugenics. Annual Review of Genetics 35 (1), 83–101.
  9. Shultz , Schultz & Duane (2010). Psychology and work today. New York, Prentice Hall.
  10. Dahlstrom, W. G., Welsh, G. S. & Dahlstrom, L. E. (1972). An MMPI handbook. Vol. I. Clinical interpretation (Rev. ed.) . Minneapolis, University of Minnesota Press.
  11. Butcher, J. N., Graham, J. R., Ben-Porath, Y. S., Tellegen, A., Dahlstrom, W. G., & Kaemmer, B. (2001) MMPI-2: Manual for administration and scoring. (Rev. ed.). Minneapolis, University of Minnesota Press.
  12. Nicolas, S., Andrieu, B., Croizet, J.-C., Sanitioso, R. B., & Burman, J. T. (2013). Sick? Or slow? On the origins of intelligence as a psychological object. Intelligence, 41(5), 699–711.
  13. Anastasi, A., & Urbina, S. (1997). Psychological testing (7th ed.). Upper Saddle River, New York, Prentice Hall.