Mine sisu juurde

Pragmatismi tõeteooria

Allikas: Vikipeedia

Pragmatismi tõeteooria kohaselt tuleb rääkida tõest kui hinnangulisest funktsioonist tulemuste kohta, mida olendid oma keskkonna uurimisel saavutavad, st tuletamata seda inimestest kõrgemal asuvast absoluutsest tõest. Tõde on alati praktiline. Väide on tõene, kui seda on mõistlik või kasulik uskuda. Tõe kriteerium on tema kasutatavus praktilises tegevuses.

Pragmatism pidas küll oluliseks ka tõeseks tunnistatud väidete kontrollimise võimalust tegelikkuse najal ja vastuolude puudumist nende vahel, millele tuginevad vastavalt tõe korrespondentsi- ja koherentsiteooria, kuid lisaks lubas tunnistada tõeseks ka kollektiivselt aktsepteeritud ja praktikas toimivaid hüpoteese.[1]

Pragmatismist

[muuda | muuda lähteteksti]

Pragmatism on filosoofiline suund, mille rajajaks on ameerika filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce ning mida populariseerisid ameerika filosoof ja psühholoog William James ning ameerika filosoof, psühholoog ja pedagoog John Dewey. Nende teooriate ühised omadused sõltuvad pragmaatilisest maksimumist kui keeruliste mõistete, nagu tõde, tähenduste selgitamise vahendist; ja rõhuasetus sellele, et usk, kindlus, teadmised või tõde on uurimise tulemus.

Pragmatismi tõeteooriad

[muuda | muuda lähteteksti]

Näide: Kui hüpotees Jumala olemasolust toimib rahuldav, siis on see tõene.

Pragmatismi seisukohalt on tõesed sellised uskumused, mis töötavad, mis ennast õigustavad. Pragmatistid kaitsevad sellist seisukohta, tuginedes veendumusele, et inimesed ei saavuta võib-olla kunagi absoluutset tõde[2] ning seepärast peame leppima nende tõdedega, mis töötavad.

Näide: Uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks.

Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist – teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust.[3]

Inimliku elu eesmärgiks on peamiselt ikka olnud praktiline edu, mitte aga teoreetiline tõde. Kui teadlased räägivad, et maailm koosneb aatomitest ja elektronidest, siis me ei tohi seda sõnasõnaliselt võtta.

Me peame lihtsalt leida teooria, millega saaksime töötada.[4][5]

Loogika ja küsimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ühes klassikalises sõnastuses määratletakse tõde loogika kasuks, kus loogika on normatiivne teadus, see tähendab hea või väärtuse uurimine, mille eesmärgiks on selle teadmine ja selle saavutamise vahendid. Selles vaates ei saa tõde uurida väga palju väljaspool küsitluse, teadmiste ja loogika konteksti, mida on väga laialt käsitletud.

Enamik tõe iseloomu uurimist alustatakse informatiivse, tähendusliku või olulise elemendiga, mille info, selle tähenduse või tähenduse tõesust saab küsitavaks hinnata ja seda tuleb hinnata. Sõltuvalt kontekstist võib seda elementi nimetada artefaktiks, ekspressiooniks, kujutiseks, muljuseks, lüüriks, marki, esituse, pildi, lause, tähise, stringi, sümboli, teksti, mõtete, tokoni, öelduse, sõna, töö jne kohta. . Igal juhul peab ülesandeks otsustada, kas teabe, tähenduse või olulisuse kandjad on tõepoolest tõelised. Seda kohtuotsust väljendatakse tüüpiliselt kindlate tõesuspõhimõtete kujul, mille positiivne rakendus tähisele jms kinnitab, et tähis on tõene.

Peirce väidab, et kahtlemine on inimesele ebameeldiv ärritusseisund, millest me loomu poolest püüame vabaneda. Kahtlused tekivad siiski paratamatult just tegutsemise käigus, kui kohtame oma teel uusi olukordi või raskusi. Kui inimene ei saa oma varasemate uskumuste põhjal edukalt edasi tegutseda, tekib tal kahtlus ja kahtluse vaigistamiseks algab mõtlemine. Mõtlemise ainus eesmärk ongi sel juhul kahtlusest vabanemine ja uue uskumuseni jõudmine, et siis juba selle alusel edasi tegutseda. Peirce'i tõe teooria sõltub ka teistest, tihedalt seotud teemadest, tema märkide suhete teooriast ja tema uurimisteooriast. Uurimine on eriline semioosi juhtum, protsess, mis muudab märke märgenditesse, säilitades samas konkreetse seose objektiga, mille objekt võib asuda väljaspool tähiste trajektoori või olla selle lõpus. Uurimine hõlmab kõiki uskumuste läbivaatamise vorme ja loogilist järeldust, sealhulgas teaduslikku meetodit, mida Peirce siin tähendab "õige märksõnade teisendamise meetodi" abil. Objektile allkirjastatud tehing on tehing, mis hõlmab kolme osapoole või suhet, mis hõlmab kolme rolli. Seda nimetatakse loogikaga kolmekomponentlikuks või kolmepoolseks suhteks. Sellest tulenevalt on pragmaatilised tõe teooriad suuresti väljendatud triaadi tődede tähendustega.[6]

William Jamesi arvates on pragmatism eeskätt meetod vaidluste lahendamiseks. Vaidlusel on mõte ainult siis, kui seisukohtade erinevustest tulenevad mingid praktilised erinevused. Niisiis tuleb enne vaidlema hakkamist kõigepealt vastata küsimusele: Milline on praktiline erinevus, kui tunnistada tõeseks esimene (teine või kolmas jne) seisukoht, st kui praktilises elus lähtuda just sellest, mitte aga mõnest muust uskumusest? Kui selgub, et mingit praktilist erinevust kahe seisukoha puhul ei ole, siis on vaidlus mõttetu. Meie mõtete tõesus seisneb Jamesi arvates nende võimes n-ö töötada; tõesed on need uskumused, millesse on kasulik uskuda, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Me ei pea aga küsima, kas maailm ka tegelikult on selline nagu me usume. Pigem tuleks küsida: Kas antud teooriast või uskumusest lähtudes saan ma edukamalt lahendada mingeid elulisi probleeme? Pragmaatilise teooria versioon on sageli kokku võetud tema avaldusega, et "tõsi" on meie mõtteviisis vaid otstarbekas, nagu "õige" on ainult meie käitumisviisi otstarbekas. Sellega James tähendas, et tõde on kvaliteet, mille väärtust kinnitab selle efektiivsus, kui rakendada mõisteid tegelikule praktikale (seega "pragmaatiline").

Jamesi pragmaatiline teooria on tõese kirjavahetuse teooria ja tõe sidususe teooria süntees koos lisatud dimensiooniga. Tõde on kontrollitav nii ulatuses, et mõtted ja avaldused vastavad tegelikele asjadele, aga ka "hanguvad koos" või sobivad, sobivad ideaalselt, kui mõistatused võivad kokku sobida ja neid kontrollivad omakorda rakendatud täheldatud tulemused idee tegelikule praktikale. James ütles, et "kõik tõelised protsessid peavad viima otsekoheselt mõistlike kogemuste otsese kontrollimise juurde". Ta laiendas oma pragmaatilist teooriat ka teadusliku tõestatavuse ulatust kaugemale ja isegi müstiline valdkond: "Pragmaatilised põhimõtted, kui Jumala hüpotees töötab rahuldaval viisil kõige laiemas sõnaosas, siis on see "tõsi".[7]

Tõde, nagu iga sõnastik sulle ütleb, on teatud meie ideede omadus. See tähendab nende "kokkulepet", sest vale tähendab nende erimeelsust "tegelikkusega". Pragmatists ja intellektuaalid mõlemad nõustuvad selle määratlusega loomulikult. Nad hakkavad võitlema alles pärast seda, kui on tõstatatud küsimus selle kohta, mida võib täpselt tähendada mõiste "kokkulepe" ja mida termin "tegelikkus", kui tegelikkust peetakse mõneks, mille pärast meie ideid nõustuda.

William James (1907) alustab oma peatükist "Pragmatismi tõe kontseptsioon" palju samas kirjas ja vaimus, nagu ülaltoodud valik Peirce'ist (1906), märkides tõe nominaalset määratlust usutavaks lähtepunktiks, kuid viivitamata märkides, et Pragmaatilise tõelise tähenduse otsimine võib alata, mitte lõpetada.[8]

Uskumiste kinnitamise neli meetodit
[muuda | muuda lähteteksti]

Mille abil inimesed tavaliselt oma kahtlusi vaigistavad ja uskumusi kinnitavad.

Kangekaelsuse meetod on kõige lihtlabasem ja seisneb hoiakus, mille ajel inimene võtab kuulda ainult sellist informatsiooni, mis tema olemasolevate uskumustega kokku sobib, suhtudes teiselt poolt põlguse ja vaenuga kõigisse vaadetesse, mis tema omadest erinevad. Peirce nendib, et see meetod oleks piisav ainult erakute puhul; reaalselt ei õnnestu kellelgi kõigist teistest uskumustest mööda pääseda ja see sunnib meid ikkagi kahtlema.

Autoriteedi meetodit on läbi aegade kasutatud võimu kindlustamiseks nii religiooni kui ka poliitika valdkonnas. See tähendab, et võimulolijad loovad mingi (kas ametliku-avaliku või ka mitteformaalse, kulissidetaguse) asutuse, mis kannab hoolt alluvate (rahva) uskumuste ühtsuse eest. Mõeldakse välja "kohustuslikud uskumused", mida rahvale lakkamatult korratakse, õpetatakse. Kohustuslikele uskumustele vastandlikke uskumusi seevastu taunitakse, neid ei lubata kaitsta ega levitada ning rahvast ässitatakse neisse vaenulikult suhtuma. Peirce märgib, et sel meetodil, mis on küll masside ohjamiseks üpris tõhus, on ka kaks puudust: esiteks ei suuda ükski asutus kontrollida eranditult kõiki valdkondi ja teiseks jäävad ikkagi alles teistel maadel, teistel aegadel kehtinud uskumused, mis võivad antud rahvani ulatuda ja neid taas võrdlema, kahtlema panna. Lisaks sõltuvad uskumused nii kangekaelsuse kui ka autoriteedi meetodi puhul kellegi suvast, olgu see siis üksikisik või mõni "ajutrust".

Aprioorne meetod tähendab oma uskumuste kinnitamist mõistuse abil. Usutakse seda, mis tundub olevat mõistusega kooskõlas. Selle näiteks sobib suur osa lääne filosoofiatraditsioonist. Ometi juhib Peirce tähelepanu sellele, et "mõistusega kooskõlas" olevaiks on eri aegadel peetud vägagi erinevaid veendumusi, mistõttu kõik taandub maitseotsustustele ja "moevooludele". (Nii materialistid kui ka idealistid usuvad, et just nende vaated on mõistusega kooskõlas).

Teaduslik meetod on Peirce'i järgi parim uskumuste kinnitaja, kuna see ei toetu kellegi omavolile, vaid faktidele ja teaduslikele meetoditele. Peirce ise uskus, et teaduslikes meetodites pole põhjust kahelda, kuna need on praktikas nii edukaiks osutunud, ja pealegi pidavat need viima iga probleemi puhul (kui ainult küllalt kaua ja põhjalikult uurida) ühe kindla tõeni, mida kõik peavad uskuma. (20. sajandi teadusfilosoofias küll kõik enam seda seisukohta ei jaga, kuid 19. sajandi positivistlik teadusfilosoofia uskus kindlalt teaduslike tõdede kummutamatusesse).

Tõe tegemine
[muuda | muuda lähteteksti]

Pragmatismis ei ole "tõde" hõlpsasti määratletud. Kas uskumused lähevad tõeks, et see on tõene ja tagasi? Jamesi puhul pole uskumused tõesed, kuni nende kinnitamine on tõene. James arvas, et ettepanekud muutuvad pika aja jooksul tõeks, osutades nende kasulikkusele inimese konkreetses olukorras. Selle protsessi vastand ei ole võltsimine, vaid usk lakkab olemast "elus võimalus". F.C.S. Schiller teisest küljest suutsid kindlalt tõdeda, et uskumused võiksid olukorrast lähtuda tõde ja sellest välja. Schiller leidis, et tõde oli seotud konkreetsete probleemidega. Kui ma tahan teada, kuidas kodu ohutult naasta, on tõeline vastus just see, mis on selle probleemi lahendamisel kasulik. Hiljem, kui silmitsi teistsuguse probleemiga, võis see, et ma usun varasema probleemiga, olla vale. Kuna minu probleemid muutuvad ja probleemide nihutamise kõige otstarbekam lahendus on tõsi omadus.[9]

Teeme tõendeid nende kinnitamiseks – enamiku pragmaatika poolt tagasi lükatud vaadetele. Kuid peaaegu kõik pragmaatilised nõustuvad ideega, et tõde ei saa olla ilma tõdedeta kontseptuaalse kava väljatöötamiseta. See on,

Kui me ei otsusta, kuidas me kasutame selliseid mõisteid nagu "objekt", "olemasolu" jms, pole küsimus, kui palju esemeid eksisteerib, mingit mõtet.

Teooria loomisel (olgu siis maailma või inimese kohta) ja omaksvõtmisel lähtuvad inimesed eneselegi märkamatult oma isikupärast. Küsimus ei seisnegi mitte niivõrd selles, milline on maailm tegelikult, vaid selles, millise maailmavaatega me end paremini tunneksime. Mõni teooria pakub inimesele rohkem rahuldust ning see on tugev argument mingi teooria eelistamiseks, kui antud teooria muudes asjades (nt faktide kooskõla mõttes) on teistega võrdväärne. Jamesi arvates teooria valimine iga inimese isiklik asi ning keegi ei tohiks siin mingeid ettekirjutusi teha:

"Ma propageerin igaühe õigust valida ükskõik milline uskumus omal riisikol."

Bertrand Russell Ka pragmatismi tõeteooriaga seostub rida probleeme ja kritiseeris seda järgmiselt. Esiteks, pragmatismi järgi on uskumus tõene siis, kui temast juhindumise tulemused on head.

Esiteks, kui selline definitsioon peab olema kasulik, siis peame me teadma:

  • Mis on hea?
  • Millised on ühest või teisest uskumusest juhindumise tulemused?

Teiseks, pragmatist ütleb, et uskumus on tõene siis, kui ta viib heade tulemusteni. Teisisõnu: uskumus on tõeline siis, kui ta on kasulik. Kuid seda, kas antud uskumus on kasulik, et tea me ju absoluutse kindlusega. Me võime ainult uskuda, et ta on kasulik. See uskumus on omakorda tõene vaid siis, kui ta on kasulik jne.

Näide

  • Uskumus: Jumal on olemas.
  • Uskumus: usk Jumala olemasolusse on kasulik.
  • Uskumus: usk sellesse, et usk Jumala olemasolusse on kasulik, on kasulik.
  • Uskumus: sellesse, et usk sellesse, et usk Jumala olemasolusse on kasulik, on kasulik, on kasulik jne lõpmatuseni.

Kolmandaks, Jamesi järgi võib juhtuda, et väide A on olemas on tõene, kuigi tegelikult A-d ei ole olemas. Kui usk jumalasse rahuldab meid sõna kõige laiemas mõttes, siis see usk on tõene. Kuid küsimus, kas Jumal tõesti on olemas, jääb seejuures vähetähtsana kõrvale. Kui kasulik on oletada Jumala olemasolu, siis sellest piisab, et kuulutada see uskumus pragmatistlikus mõttes tõeseks.[10]

Esiteks on Bertrand Russelli (1907) aluseks Jamesi teooria vajaduse järgi arutlusel, et pragmaatilisus seob epistemoloogiaga tõde. Pragmatism kirjeldab tõendeid või tunnustähte. Seda tõesti ei saa pidada sõna "tõsi" tähenduse teooriaks. Indikaatori märkimise ja tähenduse andmise vahel on erinevus. Näiteks kui pärast päevavalgust lülitatakse sisse tänavavalgustid, siis on see nähtus, märge, et õhtul tulevad. Oleks ilmne viga öelda, et sõna "õhtul" tähendab lihtsalt "tänavavalgustuse sisselülitamise aega". Samamoodi, kuigi see võib olla tõeindeks, on see ettepanek täiusliku teaduse osaks ideaalse pärimispiirangu korral, see tähendab lihtsalt seda, mida tähendab "tõsi".

Russelli vastuväide seisneb selles, et pragmaatilisus seob tõesuse indikaatorit tähenduse "õige" tähendusega. Need kaks erinevust ja pragmaatiline seos neid segama hakkab. Selles pragmatistikas on sarnane Berkeley seisukohaga, et seda tuleb tajuda, mis segi aetakse ka märke või tõendeid selle kohta, et midagi on olemas sõna "olemas" tähendusega või sellega, milleks midagi on olemas. Teised vastuväited pragmaatilisusele hõlmavad seda, kuidas me määratleme, mida tähendab öelda usk "töötab" või et see on "kasulik uskuda". Nende mõistete ebamäärasus, mida James on esimest korda populariseerinud, on toonud kaasa palju arutelu.[11]

Viimane vastuväide on see, et Jamesi sortide pragmaatiline tähendus on relativism. Mulle võib olla kasu, mis võib teile uskumatult kasulik olla. Siit järeldub, et teie jaoks on "tõde" teistsugune kui "tõde" (ja et asjassepuutuvad faktid pole tähtsad). See on relativism.

  1. Rein Raud. "Mis on kultuur?". Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013.
  2. http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=absoluutne
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017. Vaadatud 2. detsembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. mai 2016. Vaadatud 29. juunil 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. "Pragmatic Theory of Truth". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2018.
  6. [Peircei tõe teooria sõltub ka teistest, tihedalt seotud teemadest, tema märkide suhete teooriast ja tema uurimisteooriast. Uurimine on eriline semioosi juhtum, protsess, mis muudab märke märgenditesse, säilitades samas konkreetse seose objektiga, mille objekt võib asuda väljaspool tähiste trajektoori või olla selle lõpus. Uurimine hõlmab kõiki uskumuste läbivaatamise vorme ja loogilist järeldust, sealhulgas teaduslikku meetodit, mida Peirce siin tähendab "õige märksõnade teisendamise meetodi" abil. Objektile allkirjastatud tehing on tehing, mis hõlmab kolme osapoole või suhet, mis hõlmab kolme rolli. Seda nimetatakse loogikaga kolmekomponentlikuks või kolmepoolseks suheks. Sellest tulenevalt on pragmaatilised tõe teooriad suuresti väljendatud triaadi tődete tähendustega. "Pragmatic theory of truth"]. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |URL= väärtust (juhend)
  7. "Pragmatic theory of truth".
  8. ""Pragmatism's Conception of Truth"".
  9. "Friedrich Schiller".
  10. Indrek Meos Filosoofia põhiprobleemid Indrek Meos ja kirjastus Koolibri, 1988
  11. "George_Berkeley".