Pluviaal (riietus)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Domenico Ghirlandaio kujundatud pluviaal 15. sajandist
Brasiilia anglikaani kiriku peapiiskop andmas piiskopile pidulikult üle karjasesaua, mõlemad kannavad pluviaali ja mitrat
Peapiiskop Urmas Viilma insiigniatega ja pidulikus rüüs, sealhulgas kandmas pluviaali

Pluviaal (ladina keeles pluviale sõnast pluvia – 'vihm') ehk koorimantel (ka kappa või vesprimantel[1]) on poolringikujuline, iseloomuliku kujunduse ja kaunistustega ning soovitatavalt kirikuaasta liturgilises värvis avar keep.

Pluviaal on eelkõige tuntud kui piiskopimantel, kuid koorimantlit võib kasutada ka preester pidulikel talitustel ja palvustel. Nimetus näitab pluviaali pärinemist antiiksest vihmamantlist[2].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Pluviaal on poolringikujuline keepmantel, kunagisest mantlikapuutsist arenenud suure kilbikujulise detailiga seljal. Vaimuliku õlgadel olles ulatub pluviaal umbes poolde säärde. Erinevalt kaasulast on pluviaal alati eest avatud, selle hõlmad on rinnal kinnitatud sõlega või agraffkinnisega. Sirgeid hõlmu kaunistab tavaliselt lai tikandiga serv ja kilpjas detail seljal on samuti rikkalikult tikandiga kaunistatud.

Säilinud pluviaalid on enamasti valmistatud siidkangaist.

Pluviaali kannavad vaimulikud protsessioonidel ja pidulikel talitustel väljaspool missat, missal kannab seda ülemdiakoni ülesandeid täitev vaimulik. Et pluviaali kantakse alati siis, kui suitsutatakse viirukit, on pluviaali saksa keeles nimetataud suitsutusmantliks (Rauchmantel)[3]. Traditsiooniliselt on pluviaal roomakatoliku ja anglikaani kirikus kasutatav riietusese[4], kuid ka luteri kirik on selle kohati pidulike tseremooniate puhul kasutusele võtnud.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmaliku rõivana oli pluviaal algselt kapuutsiga varustatud keep, mida kandsid nii mehed kui naised kaitseks vihma eest. Liturgiliseks rõivaks hakkas pluviaal kujunema 8. sajandil ja 11. sajandil oli muutunud üldkasutatavaks. 13. sajandiks oli pluviaal astunud kaasula asemele kõigis muudes kiriklikes toimingutes peale missa[5].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jumalateenistuste ja talituste juhend. EELK, 2013
  2. https://www.eelk.ee/et/jumalateenistus/sonaseletused/
  3. G. Ferguson. Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis Tlk M. Sügis, T. Karolin, H. Einasto. - Akadeemia 6, 1991
  4. Cope. - Encyclopaedia Britannica
  5. G. Ferguson. Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis. Tlk M. Sügis, T. Karolin, H. Einasto. - Akadeemia 6, 1991

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]