Planeerimiskultuur
 |
Planeerimiskultuur on inimühiskonna loov kohapõhine lähenemine ümbritseva keskkonna arengusse ja sellest tulenevad tegevused. Planeerimise käigus kujundatakse tulevikku ja välditakse soovimatuid tagajärgi. Seepärast on oluline teada, kuidas on ühiskond ajalooliselt kujunenud ning kuidas toimub see eri piirkondades tänapäeval. Planeerijal peavad olema laiaulatuslikud teadmised ja võime töödelda paljudelt erialaspetsialistidelt saadud informatsiooni. [1]
Regionaalplaneerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Regionaalplaneerimine tegeleb infrastruktuuride projekteerimise ja paigutamisega suurtele maa-aladele. Planeerimistsoonid võivad koosneda mitmetest linnadest, osariikidest või regioonidest. Eesmärgiks on ennetada kogukonna vajadusi ja lahendada need enne, kui võimalikud probleemid tekivad. Regionaalplaneerijad teevad koostööd paljude riikide valitsustega ja linnaplaneerijatega, tegeledes kogukonna arenguga, keskkonna planeerimise, majutuse ja majanduse arenguga. [2] Regionaalplaneerimine on piiriks ühiskonna vajaduste ja keskkonnakaitse vahel. Sellega püütakse luua regioone, kus ühiskonna kasvavad vajadused ei mõjuks keskkonnale laastavalt. Territoriaalse arengu eelduseks seatakse üha enam inimeste koostööd ja ühtekuuluvust. Majanduse globaliseerumine ja Euroopa integratsiooniprobleemid on ühtsustanud eri regioonide lähenemist, et tagada jätkusuutlik areng. [2]
Linnaplaneerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäevasest linnaplaneerimisest kujunes inimestele elukutse 20. sajandi alguses. Tekkis vajadus linna oskuslikult planeerida, sest kiiresti kasvavates tööstuslinnades valitsesid väga halvad sanitaarsed, sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused. Arhitektuurile ja tsiviilehitusele hakati oluliselt suuremat rõhku pöörama. Linnade arengu planeerimisse kaasati mitmete valdkondade spetsialistid: sotsioloogid, advokaadid, majandusteadlased ja geograafid. [3] Suurenev tähelepanu pööramine linnade arengusse on igati mõistetav, kuna ühe aastaga suureneb linnaelanike arv 83 miljoni võrra. [4] Tänapäeval kirjeldatakse linnaplaneerimist kui poliitilist ja tehnilist protsessi. Seda tehakse keskkonnakaitse tagamiseks ning oluline on ka võimalikult suur inimeste heaolu. [3]
Planeerimiskultuuri kuldsed aastad[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Teist maailmasõda valitses regionaal- ja linnaplaneerimises sedavõrd optimistlik suund, et Peter Hall on perioodi kirjeldanud kui „kuldseid aastaid planeerimises“. Planeerimine ei toetunud enam vanadele tõekspidamistele, otsused tuginesid täpsetele empiirilistele vaatlustele, millega kaasnesid uued sotsiaalmajanduslikud suundumused. Tekkis laiaulatuslik ratsionaalne planeerimine, mis peegeldab sõjajärgse perioodi pürgimusi. Saksamaal arendati välja teooria, kuidas firmasid otstarbekalt paigutada. Edu saavutati avastusega, millega suudeti näidata kiirelt areneva autotranspordi mõju firmade ja elumajade paiknemisele. Peagi tutvustati teooriat ka Ameerika Ühendriikides. See tugevdas oluliselt vajadust planeerijate kui professionaalide järele. [2] Rahvuskultuuri teemadel arutleti vähe, sest riikide vahel toimus pidev võistlus, eesmärgiga võimalikult kiiresti majanduslikult ja poliitiliselt moderniseeruda. Olulised märksõnad olid riigi suveräänsus, kultuuriline autonoomia ja majanduslik iseseisvus. [2] Linnade planeerimise tasandil rõhuti samuti modernsusele, seda selgelt eraldatud maakasutusega. Samas tuleb siiski tõdeda, et tehnokraatlike planeeringute tegemisteks jäi enamikus linnades puudu vajalikust personalist ja infrastruktuuridest. [2]
Muutused[muuda | muuda lähteteksti]
1980. aastatega kaasnesid planeerimiskultuuris kaks suurt pööret. Esiteks, tööstustoodang muutus maailmas väga laiaulatuslikuks, mis tõi endaga kaasa suurte tootmisharude linnadest lahkumise. Kapitali väljavool tekitas vanades industriaallinnades suure tööpuuduse ja infrastruktuuride alakasutamise. Linnaplaneerijad seisid silmitsi suurte probleemidega, nähes, et vanaviisi ei ole võimalik lahendust leida. Samas ei nähtud ka efektiivset uut lahendust tööstuste kadumisele linnadest. [2] Teiseks tõi neoliberaalse poliitika võidukäik Ameerika Ühendriikides kaasa muutused riigi sekkumises professionaalsesse planeerimisse. Poliitiliselt oli suurimaks pöördepunktiks planeerimise muutmine valitsuste prioriteediks. Neoliberaalid rõhusid planeerimise hargnemisele valitsuste, turuosaliste ja tavakodanike vahel. Kasvava tööstusega riikides tuldi välja kolme omavahel seotud poliitilise lähenemisviisiga: stabilisatsioon, liberalism ja erastamine. Eesmärgiga takistada riikide majanduslikku mahajäämust, mida põhjustas valitsuse liigne sekkumine. Tootmiskulude vähendamine, riskide maandamine ja kasumi väiksem maksustamine pidid meelitama erainvestoreid rohkem enda kapitali investeerima. Sellega tagati eri rahvuste võimalus osaleda globaalses majanduses. Lähtuvalt eelnevast muutus avaliku ja erasektori vaheline koostöö peamiseks planeerimise strateegiaks. Vanade planeerimisasutuste asemel tekkisid arengukorporatsioonid, sest peamiseks motivatsiooniks kujunes ettevõtlus ja selle areng. [2] Samal ajal kui riikide valitsused planeerimises võimu kaotasid, tekkis industrialiseeruvates riikides planeerimisteoreetikute seas kommunikatiivne pööre. Viidati, et planeerimise legitiimsuse taastamiseks tuleks korraldada avalikult organiseerituid arutelusid kohalikes kogukonnagruppides. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ei käsitlenud paljud riigid kommunismi enam ühe võimalusena ühiskonna kiireks industrialiseerimiseks. [2]
Planeerimine globaliseeruvas ühiskonnas[muuda | muuda lähteteksti]
Bishwarpia Sanyal toob oma artiklis välja, et väide – kultuuride muutumine homogeensemaks tänu globaliseerumisele – võib olla liialdatud. [2] Tema tehtud juhtumiuuringud toovad näiteid globaalsest integreerumisest, aga ükski neist ei viita kultuuride lähenemisele planeerimises. Ei lükata ümber kasvavat seotust finants- ja informatsioonivoogude vahel ning tuuakse välja planeerimistavade muutumist vastavalt olukorrale. Muidugi on planeerimine muutunud riigiti erinevalt, kuid eesmärk on kõigil ühine: vältida globaalsest kaubavahetusest ja tehnoloogilistest arengutest kõrvalejäämist. Kiire tehnoloogiaareng on muutnud planeerijad väga valvsaks, et ülejäänud maailm oma jõulise arenguga neilt eest ei liiguks. Siiski pole see trend endaga kaasa toonud planeerimiskultuuride homogeniseerumist. Rahvused on säilitanud kohaliku planeerimise omadused, mis põhinevad nende religioossetel ja poliitilistel traditsioonidel. [2]
Planeerimise areng Balti riikides[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist seisid Balti riigid ruumilise arengu planeerimisel suurte ülesannete ees. Pika kommunismiperioodi tõttu toetas ühiskond 1990. aastatel Ida-Euroopas vähe planeerimist ja ruumipoliitikat. [5] Probleemid kuhjusid kiirelt, senini toiminud majandusstruktuurid lõpetasid ükshaaval tegevuse. Kolhoosid ja mitmed tööstused sulgesid uksed. Vene väed sunniti lahkuma. See põhjustas inimeste koondumise linnadesse ja suur hulk infrastruktuuridest seis kasutult. Ilmnes vajadus rajada uusi institutsionaalseid, majanduslikke ja poliitilisi süsteeme.[6] Majandustegevus elavnes peamiselt suuremates linnaregioonides. Probleeme põhjustas inimeste kolimine halvasti planeeritud äärelinnadesse, tekitades soodsa pinnase valglinnastumiseks. [7] Kui suurlinnad hoidsid maakasutusel ja ehitustel ranget suunda, püüdsid äärelinnad endale meelitada elanikke ja maksumaksjaid, seades arendajatele väikseid piiranguid. [8] Balti riikide soovi jäljendada lääne planeerimismudeleid võib näha, kui püüdu saada liigipääs Euroopa Liidu rahastamisele. [9] Lääne-Euroopat nähti sotsiaalselt ja kultuuriliselt väga sobiliku eeskujuna, arvestades, et Balti riigid liikusid vaba turumajanduse suunas. Vähesed nägid ohtu, et planeerimine püütakse riikidesse n-ö importida. [10] Kommunistlikud institutsioonid lagunesid Balti riikides küll kiiresti, aga nende uutega asendamine on olnud palju aeglasem protsess. [10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ A. Rickegård (28. september 2015). "Urban and Regional Planning" (inglise keel). Stockholm University. Vaadatud 18.10.2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 B. Sanyal. Comporative Planning Clutures, Routledge, 2005.
- ↑ 3,0 3,1 "About urban planning". School of Urban Planning (inglise keel). Macdonald-Harrington Building. Vaadatud 18.10.2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ J. Jauhiainen. Linnageograafia, Tallinn, 2005.
- ↑ N. Budić-Zorica. Adjustment of planning practice to the New Eastern and Central European context, Journal of the American Planning Association, 2001.
- ↑ R. Dowens. Regional policy development in Central and Eastern Europe, London: Regional Studies Association, 1996.
- ↑ J. Knieling, F. Othengrafen. Spatial Planning and Culture – Symbiosis for a Better Understanding of Cultural Differences in Planning Systems, Traditions and Practices, Ashgate Publishing, 2009.
- ↑ J. Pucher, R. Buehler. Transport policy in post-communist Europe, London: Handbooks in Transportation, 2005.
- ↑ D. Stead. European integration and spatial rescaling in the Baltic region: Soft spaces, soft planning and soft security, European Planning Studies, 2013.
- ↑ 10,0 10,1 G. Raagmaa. Planning theories and development practices: Past dependencies contra new ideology: Impact of planning for sustainable housing development, in: A. Holt-Jensen & E. Pollock (Eds) Urban Sustainability and Governance, New York: Nova Science, 2009.