Mine sisu juurde

Piiblikriitika

Allikas: Vikipeedia

Piiblikriitika (biblical criticism) on kriitilise analüüsi kasutamine piibli mõistmiseks ja selgitamiseks[1]. See mõiste viitab piiblitekstide selge tähenduse ja nende ajaloolise täpsuse hindamise protsessile, kus piiblit kui ajaloolist dokumenti käsitletakse akadeemiliselt[2]. Piiblikriitika mõiste pärineb kreeka keelest (sõnast krinein, mis tähendab tõlkes eristama, otsustama, hindama).[3] Sõna “kriitika” viitab püüdlustele kasutada teaduslikke (ajaloolisi ja kirjanduslikke) kriteeriume ja inimlikku mõistust, et mõista ja selgitada võimalikult objektiivselt piiblikirjutajate kavandatud tähendust[1] ning ei tähenda siin kontekstis midagi halba, vaid viitab pigem sellele, et tekstidesse tuleks suhtuda võimalikult neutraalselt. Piiblikriitika jaguneb erinevateks kriitika alavormideks, mida saab omavahel ühendada ning koos kasutada.

Definitsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Daniel J. Harrington defineerib piiblikriitikat kui "püüdlust kasutada teaduslikke kriteeriume (ajaloolisi ja kirjanduslikke) ja inimmõistust, et mõista ja selgitada võimalikult objektiivselt piiblikirjutajate kavandatud tähendust”[1]. Algset piiblikriitikat on enamasti määratlenud selle ajaloolised mured. Kriitikud keskendusid nii teksti taga olevatele ajaloolistele sündmustele kui ka tekstide endi kujunemise ajaloole. Piiblikriitikas on käsitletud nii palju ajalugu, mitte teoloogiat, et seda nimetatakse mõnikord lihtsalt piiblikriitika asemel "ajaloolis-kriitiliseks meetodiks" või ajaloolis-piiblikriitikaks (mõnikord ka kõrgemaks kriitikaks). Piiblikriitikud kasutasid samu teaduslikke meetodeid ja ajalookäsitlusi nagu nende ilmalikud kolleegid ning rõhutasid mõistust ja objektiivsust. Neutraalsust peeti määravaks nõudeks. Piiblikriitikat tuntakse ka kui “kõrgemat kriitikat” (vastandina “madalamale” tekstikriitikale)[4][1].

Piiblikriitika ajalugu jaguneb kolmeks:

  1. Vanaaegne kriitika (Ancient criticism)
  2. Renessansikriitika (Renaissance criticism)
  3. Kriitika uusajal (Modern criticism)

Vanaaegne kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Vana kui ka Uue Testamendi kaanonid on kriitika tulemus ning Vana Testamendi masoreetlik tekst oli Kumraani kirjarullide kogumise ajaks juba fikseeritud. Uue testamendi kaanon fikseeriti kriitika tulemusena, mis lükkas mõned evangeeliumid tagasi kui piisavalt järjekindlad, et neid saaks pidada harmooniliseks. Lugu sellest, kuidas Markus pani kirja kõik, mis talle Peetruse kõnedest isanda kohta meelde jäi, aga mitte kronoloogilises järjekorras, näib kehastavat kriitilist hüpoteesi, selgitamaks, miks Markuse evangeelium esitas sündmused sellises järjekorras, mis on vastuolus mõne teise korraldusega. Sellele, et pastoraalsete kirjade üle toimusid arutelud viitab see, et Marcion ei tunnistanud neid oma apostlikaanoni osana. Mõlemal puhul, nii enne kui ka peale kanooniliste “piiride” sätestamist langetati standardteksti suhtes otsuseid erinevate käsikirjade võrdlemise tulemusena. See tegevus, mis kehtestas standardseid kaanoneid ning tekste ei ole meile täpselt teada ning võime seda eeldada ja järeldada ainult kirjutiste lõpptulemustest. Vanad kriitikud, sarnaselt tänastele, seadsid kanooniliste kirjutiste autorluse kahtluse alla ning püüdsid koostada nende loomise ajalugu ning omavahelist sidusust.[3]

Renessansikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Uusaja piiblikriitika juured ulatuvad renessansiaega, kui teadmised Vana-Kreekast tõusid taas au sisse. Ajaloolased said tõestada, et käesoleva aja tavad olid vanema aja tavade edasiarendused ja tõstatati küsimus, et tollane kirik oli tõeliselt ustav algse kiriku tõekspidamistele, või mitte. Reformatsiooni käigus sätestati põhimõte, et kirik peaks naasma vanade põhikirjade ja ainuvõimu juurde, nagu oli Heebrea Vanas Testamendis ja Kreeka Uues Testamendis. Ladina Piibel jäeti sellest kõrvale.

Kui piiblist sai kiriku täielik alustala, sai piiblikriitika ülesandeks erinevate kirikute positsioonide säilitamine ja tugevdamine.

Piiblikriitika hakkas kirikust eralduma peale kolmekümneaastase sõja lõppu Euroopas ning kodusõda Inglismaal. Õpetlased arvasid, et selle põhjustajaks olid vaidlused pühakirja tähenduse üle. Filosoofid Benedict Spinoza ja John Locke arvasid, et piibli käsitlemine ning lugemine kui normaalse raamatuna, mis pöörab tähelepanu algkeelele ning ajaloolistele asjaoludele, looksid rahumeelse ühtse arusaama moraalse ja vaimse religiooni põhitõdede kohta.

Thomas Morgan oli mees, kes esitas Uue Testamendi ajaloo põhjaliku teooria, mis mängis piiblikriitika valdkonnas väga suurt rolli. Ta väitis, et Jeesus suri, öeldes lahti juutide messiastlikest ideedest maise kuningriigi taastamisest Iisraelile. Jeesuse juutidest järgijad järgisid endiselt seda, millest Jeesus oli ise juba lahti lasknud.[3]

Kriitika uusajal

[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpuks taastasid arheoloogilised avastused ning religioossete dokumentide taastamine ja dešifreerimine Egiptusest ja Mesopotaamiast Lähis-Idas huvi Piibli religiooni ja selle eellugude vastu, 1947. aastal leitud Surnumere kirjarullid taaselustasid huvi juudi kirjade vastu. Leiti, et eri kirjanike stiilid on eristatavad ning arvutisüsteemide abil on võimalik analüüsida stiili, näiteks lause ülesehituse, pikkuse ja võtmesõnade kohta. Kaasaegne kriitika on võtnud strukturalismi vormi. See toetab teksti distsiplineeritud ja tähelepanelikku lugemist, mis omakorda aitab mõista struktuuri sellisena, nagu see on, viitamata teksti kujunemisloole. Strukturalism on täna üks peamisi kirjanduskriitika liike.[3]

Piiblikriitika peamised tüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tekstikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Tekstikriitika püüab teksti ja sellega seotud käsikirju uurida, eesmärgiga teha kindlaks algtekst. See on käsitletava teabe poolest üks suuremaid piiblikriitika valdkondi. Tekstikriitika peamisteks probleemideks on esiteks usaldusväärsete tõendite valimine, millele tugineda ja teiseks katse kõrvaldada vigu[4]. Umbes 2000 aastat tagasi kirjutasid evangelistid neli evangeeliumi. Neid originaalkäsikirju ei ole säilinud, aga nendest on tehtud palju käsitsi kirjutatud koopiaid. Nendes on palju väikseid erinevusi tänu kirjutajate vigadele või muudatustele, aga neid saab omavahel tänu sellele analüüsida. [5]

Ajalookriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalookriitika uurib tekstide ajaloolist taustaning konteksti[4]. Evangelistid püüdsid läbi oma kirjutiste lugejatele edastada sõnumit Jeesusest. See, mida nad üritasid öelda, on ajalookriitika üheks osaks. Paljudel kordadel on sõnasõnalist seletust üsna lihtne eristada, teinekord on selleks vaja tugevamaid teadmisi vanade keelte, grammatika, kommete jms kohta.[5]

Redaktsioonikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Redaktsioonikriitika uurib tekstide kujundamisega seotud toimetusprotsesse. Üksikute detailide lisamine lõppkirjesse võib seda üldiselt muuta. Redaktsioonikriitika hõlmab Uue Testamendi kontekstis endas seda, et evangelistid kasutasid olemasolevaid tekste ning muutsid neid vastavalt enda vajadusele ja huvidele.[5]

Traditsioonikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonikriitika uurib tekstide edasikandumist ja arengut ajas.

Allikakriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Allikakriitika on piiblitekstide aluseks olevate algallikate otsimine. Vana Testamendi uurimises keskendub allikakriitika üldiselt ühe teksti allikate tuvastamisele[4]. See hõlmab eellugude otsimist ja analüüsimist, millele Uue Testamendi raamatute autorid oma kirjutiste loomisel toetusid. Sellega esineb raskusi, sest näiteks evangelistid ei olnud kõik ise Jeesust näinud ning tuginesid sõnalistele allikatele, selliste allikate lokeerimine on aga raskendatud. On teooria, et evangelistid toetusid kirjutamisel teistele evangeeliumidele ning kasutasid neid allikatena.[5]

Vormikriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Vormikriitika jagab piibli lühikesteks üksusteks, mida seejärel liigitatakse žanri järgi (näiteks hümn, kirjad, seadused, kohtuarhiivid...)[4].

Kirjanduskriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduskriitika uurib tekstis kasutatud kirjanduslikke tehnikaid ja stiile. See keskendub tekstis sisalduvatele kirjandusžanritele, et leia tõendeid piiblit moodustavate eri tüüpi kirjutiste koostamise kuupäeva, autorsuse ja algse funktsiooni kohta[4]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Biblical Criticism". obo (inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  2. www.theopedia.com https://www.theopedia.com/biblical-criticism. Vaadatud 11. jaanuaril 2023. {{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Freedman, David Noel (01. 06. 1992). Anchor Bible Dictionary, Vol. 1: A-C (inglise). Yale University Press. Lk 728–729. ISBN 978-0300140019. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "biblical criticism | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Brown, Raymond E. (1997). An Introduction to the New Testament (inglise). Yale University Press. Lk 22. ISBN 978-0300140163.