Piero di Cosimo de' Medici

See artikkel räägib Cosimo de' Medici pojast, teiste samanimeliste kohta vaata: Piero de' Medici

Piero di Cosimo de' Medici ehk Piero il Gottoso (Luuvalu-Piero; 1416 – 2. detsember 1469) oli Firenze pankur ja Firenze tegelik valitseja aastatel 1464–1469.

Piero oli Cosimo de' Medici ja Contessina de' Bardi vanim poeg. Isa eluajal tal erilist mõjuvõimu ei olnud, kuid temast kujunes osav diplomaat ja pankur. Piero oli ka viimane Medici, kes (1461. aastal) valiti linna gonfaloniere'ks. Kuid Piero oli isalt pärinud toda viimastel eluaastatel raskelt vaevanud podagra, mille järgi ta oli saanud ka hüüdnime, ning oli seetõttu sageli peaaegu liikumisvõimetu.

Isa surma järel päris Piero nii panga kui ka mõjuvõimu Firenze üle. Medicite võim polnud siiski veel kuigivõrd kindel, suur osa Firenze eliidist oli eriti Cosimo viimastel valitsusaastatel muutunud rahulolematuks ning tema surma järel proovisid nad Mediceid kukutada. Asja komplitseeris veelgi aga see, et Piero oli asunud Firenze kaupmeestelt Medicite pangale nende pikaajalisi võlgu sisse nõudma, mis ajas paljud pankrotti. Seega tekkis vandenõulastele laiem toetuspind, mida nad püüdsid ka ära kasutada. 1466. aastal alustasid nad Piero äraolekul linnast Veneetsia toetusel riigipöördekatset. Linnas levivatest ärevatest meeleoludest teada saades kiirustas Piero ratsasalgaga Firenze poole, kuid oleks peaaegu langenud linnaväravate ees peitunud varitsuse ohvriks. Teda jõudis selle eest hoiatada aga tema poeg Lorenzo, keda aitasid kohalikud talupojad. Medicite pooldajad suutsid Firenzes rahutused maha suruda, samuti löödi tagasi Veneetsiast lähtuv invasioonikatse. Kuid juba 1467. aastal puhkes uus sõda Veneetsiaga. Piero suutis sõlmida aga laiaulatusliku liidu, kuhu peale Firenze kuulusid veel Milano, kirikuriik ja Napoli. Nende ülekaalukate vägede ees pidi Veneetsia taanduma ning Itaalias valitses taas rahu.

Nagu Piero isa, toetas ka Piero ise kunsti, tellides mitmelt toonaselt kuulsalt kunstnikult rohkesti teoseid. Ta kogus ka haruldasi raamatuid ning isegi flaami ja Flandria kunsti. Pankurina oli ta samuti küllaltki edukas, Medicite varanduslik seis püsis tema ajal endiselt hea.

Piero suri 53-aastaselt podagra ja kopsuhaiguse tõttu. Ta maeti noorema venna Giovanni kõrvale San Lorenzo, Medicite kaitsepühaku kirikusse; ka tema vend oli surnud podagrasse. Pärast Piero surma sai Firenze valitsejaks ja Medicite panga omanikuks tema poeg Lorenzo.

Kirjandus

Paul Strathern, "Medicid: renessansi ristiisad". Tallinn: Kunst, 2006.