Philip Zimbardo

Allikas: Vikipeedia
Zimbardo in Warsaw 2009.jpg

Philip George Zimbardo (sündinud 31. märtsil 1933 New Yorgis) on Ameerika Ühendriikide psühholoog, Stanfordi Ülikooli emeriitprofessor. Tuntuks on ta saanud eelkõige Stanfordi vanglaeksperimendi autorina.

Ta on kirjutanud ka teadusartikleid, raamatuid ja psühholoogiaõpikuid. Ta peamiseks uurimisvaldkonnaks on sotsiaalpsühholoogia, mille raames on käsitlenud aega, häbelikkust, terrorismi, kurjust ja headust ning inimeste käitumise muutust erinevates situatsioonides[1]. Lisaks teadusele on Zimbardo olnud alati pühendunud õpetamisele. Ta on alates 1957. aastast õpetanud mitmeid psühholoogia-alaseid aineid erinevates USA ülikoolides[2].

Aastal 2002 oli Zimbardo APA (American Psychological Association) president. Ta on saanud oma teoste, tööde, õpetamise ja uurimistööde eest mitmeid auhindu ja preemiaid[3].

Haridus- ja töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zimbardo sai bakalaureusekraadi psühholoogias, sotsioloogias ja antropoloogias Brooklyn College's aastal 1954. Edasi suundus ta õppima Yale Ülikooli, kus juba aasta hiljem omandas magistrikraadi (1955) ning 4 aastat hiljem ka doktorikraadi psühholoogias (1959)[3][4]. Pärast PhD omandamist õpetas ta aastatel 1959 – 1960 Yale Ülikoolis, pärast seda aastatel 1960–1967 NYU's ning 1967–1968. aastal Columbia Ülikoolis. Õpetamise algusaastatel oli Zimbardo koormus äärmiselt suur: ta andis korraga kuni 13 kursust aastas. Selle kõrvalt osales ta ka erinevates uurimisprojektides. Tänu oma aktiivsusele nii õpetamise kui ka teaduse vallas kogus ta tuntust ning sai ka professori koha Stanfordi Ülikoolis, kuhu ta aastal 1968 tööle asus ning kuhu ta on siiani ka jäänud[3][5][6]. Lisaks on ta hiljem lugenud erinevaid aineid külalisõppejõuna ka teistes ülikoolides.

Panus psühholoogiasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zimbardo toob temaga Stanfordi vanglaeksperimendi 40. aastapäeva puhul tehtud intervjuus 2011. aastal välja 4 teemat, mille üle ta ise on kõige uhkem ning mida peab ise enda suurimaks panuseks[5]: "Discovering Psychology", Häbelikkuse Kliinik, Stanfordi Vanglaeksperiment ja The Heroic Imagination Project.

"Discovering Psychology"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Discovering Psychology on psühholoogiat tutvustav ja selgitav telesaade. Kokku on sarjas 26 pooletunnist episoodi, mille jooksul Zimbardo tutvustab erinevaid teadmisi ja elemente psühholoogiast. Sarjas antakse teadmisi psühholoogiast edasi demonstratsioonide, eksperimentide ja teadustööde tutvustamise ning läbiviimise abil. Sari on võetud kasutusele ka õppematerjalina nii gümnaasiumide kui ka ülikoolide psühholoogiat sissejuhatavates ainetes[7].

Häbelikkuse Kliinik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Stanfordi vanglaeksperimenti suurenes Zimbado huvi häbelikkuse vastu, mida tol hetkel poldud teadusmaailmas eriti uuritud. Koos oma juhendavatega hakati uurima häbelikkuse põhjuseid, korrelaate ja tagajärgi nii täiskasvanutes kui lastes. Saadud tulemused häbelikkuse negatiivsusest tekitasid neil idee asutada häbelikkuse kliinik, mis ka teostati. Kliinikus uuriti häbelikkust edasi ja katsetati ning kasutati erinevaid sekkumisi[8] selle raviks. Kliinik toimis ja oli edukas mitmeid aastaid[1][6].

Stanfordi vanglaeksperiment[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Stanfordi vanglaeksperiment

Aastaks 1971, mil Zimbardo koos Craig Haney ja Curtis Banksiga vanglaeksperimendi läbi viis, oli ta Stanfordi Ülikoolis saanud psühholoogia professoriks. Eksperimendi eesmärgiks oli näidata, kuidas sotsiaalsed olukorrad mõjutavad inimeste käitumist.

Vanglaeksperimendi käigus jagati vabatahtlikud tudengid juhuslikult vangideks ja vangivalvuriteks ning katse käigus simuleeriti vangla keskkonda. Algselt oli simulatsiooniks planeeritud 2 nädalat, kuid juba pärast viiendat päeva väljus katse läbiviijate kontrolli alt, mistõttu tuli see katkestada. Katsega näidati, et inimesed võivad sotsiaalse- ja rollisurve mõjul hakata käituma julmalt ja ebainimlikult[5][9].

Algselt oli eksperiment mõeldud artikli publitseerimiseks, andmete saamiseks ja osaliselt ka Milgrami eksperimendi järeluuringuna. Erinevate asjaolude tõttu (samaaegsed mässud vanglates) sai katse aga väga suurt meediakajastust ja sellega kaasnevat tähelepanu. Eksperiment on tekitanud palju vastukaja just ebaeetilisuse koha pealt, mistõttu ei saaks seda tänapäeval enam korrata [5][1].

The Heroic Imagination Project[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui eelnevalt uuris Zimbardo seda, mis paneb inimesi halvasti käituma, siis nüüd keskendub ta oma tegevuses ja uuringutes eelkõige sellele, kuidas saaksid inimesed igapäevaelus paremad olla. Seda nimetab ta heroismiks. Heroism on Zimbardo sõnade järgi inimeste sotsiaalne käitumine (ja mitte sisemine voorus), mis on tekkinud kaastundest[5][10].

Heroic Imagination Project on organisatsioon, mis uurib erinevaid viise, kuidas tavainimestele õpetada igapäevaelus arukamaks ja efektiivsemaks kangelaseks olemist. Organisatsiooni raames pakutakse inimestele võimalust õppida, kuidas erinevates keerulistes sotsiaalsetes situatsioonides toime tulla. Programmid põhinevad psühholoogilistel teadmistel ja teadusuuringutel[10].

Muu tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deindividuatsioon. Oma NYU aastatel oli Zimbardo seotud deindividuatsiooni uurimisega, Ta üritas tõestada, et kui inimesed tunnevad ennast anonüümsena, siis on neil lihtsam käituda oma moraalinormidele vastuoluliselt. Korraldatud eksperimendis leitigi, et katse vältel anonüümseks jäänud naised, kellel oli luba tekitada teistele valu, tekitasid valu kaks korda rohkem (ajaliselt) kui naised, kes katses anonüümseks jääda ei saanud[5].

The Lucifer Effect[8]. Aastal 2007 avaldas Zimbardo raamatu, mis võtab kokku ta 30 aasta jooksul läbi viidud uuringud, alustades kurikuulsa Stanfordi vanglaeksperimendiga. Ta keskendub raamatus eelkõige teguritele, mis tekitavad olukorra, kus head inimesed käituvad halvasti. Sellist inimese iseloomu muutumist kutsubki Zimbardo Luciferi efektiks[11].

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

From Stanford to Abu Ghraib – what turns ordinary people into oppressors?"], Times Literary Supplement, retsensioon Zimbardo raamatule "The Lucifer Effect: How good people turn evil"

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Zimbardo, P. (1999). Recollections of a Social Psychologist’s Career: An Interview with Dr. Philip Zimbardo. Journal of Social Behavior & Personality, 14(1), 1–22.
  2. Philip G. Zimbardo | Professor Emeritus of Psychology, Stanford University President, Heroic Imagination Project. (n.d.). Retrieved from http://www.zimbardo.com/
  3. 3,0 3,1 3,2 Philip G. Zimbardo: 2002 APA President. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from http://www.apa.org/about/governance/president/bio-philip-zimbardo.aspx
  4. Philip Zimbardo | Department of Psychology. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://psychology.stanford.edu/zimbardo
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Drury, S., Hutchens, S. A., Shuttlesworth, D. E., & White, C. L. (2012). Philip G. Zimbardo on his career and the Stanford Prison Experiment’s 40th anniversary. History of Psychology, 15(2), 161–170. http://doi.org/10.1037/a0025884
  6. 6,0 6,1 Slavich, G. M. (2009). On 50 Years of Giving Psychology Away: An Interview With Philip Zimbardo. Teaching of Psychology, 36(4), 278–284. http://doi.org/10.1080/00986280903175772
  7. Discovering Psychology Series Information. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from http://www.learner.org/series/discoveringpsychology/seriesinfo.html
  8. 8,0 8,1 Philip G. Zimbardo. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://zimbardo.socialpsychology.org/
  9. Haney, C., Banks, W. C., & Zimbardo, P. G. (1973) A study of prisoners and guards in a simulated prison.Naval Research Review, 30, 4–17.
  10. 10,0 10,1 Heroic Imagination Project | Transforming compassion into heroic action. (n.d.). Retrieved from http://heroicimagination.org/
  11. The Lucifer Effect by Philip Zimbardo. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from http://www.lucifereffect.com/