Philip Zimbardo
Philip George Zimbardo (31. märts 1933 New York – 14. oktoober 2024 San Francisco) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, Stanfordi Ülikooli professor. Tuntuks sai ta eelkõige Stanfordi vanglaeksperimendi autorina.
Zimbardo on kirjutanud teadusartikleid, raamatuid ja psühholoogiaõpikuid. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on sotsiaalpsühholoogia, mille raames on ta käsitlenud aega, häbelikkust, terrorismi, kurjust ja headust ning inimeste käitumise muutust erinevates olukordades.[1] Alates 1957. aastast on ta õpetanud psühholoogiaaineid mitmes USA ülikoolis.[2]
2002. aastal oli Zimbardo American Psychological Associationi (APA) president. Ta on saanud oma teoste, õpetamise ja uurimistööde eest auhindu ja preemiaid.[3]
Haridus ja töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]1954. aastal lõpetas Zimbardo Brooklyn College'i bakalaureuseõppes psühholoogia, sotsioloogia ja antropoloogia alal. Seejärel õppis ta Yale'i Ülikoolis, kust sai magistrikraadi (1955) ning neli aastat hiljem ka doktorikraadi psühholoogias (1959)[3][4]. Aastatel 1959–1960 õpetas ta Yale'i Ülikoolis, 1960–1967 New Yorgi Ülikoolis ning 1967–1968 Columbia Ülikoolis. Õpetamise algusaastatel oli Zimbardo koormus väga suur: ta andis korraga kuni 13 kursust aastas. Selle kõrvalt osales ta ka uurimisprojektides. Tema tööd hinnati ning ta sai professorikoha Stanfordi Ülikoolis, kus ta 1968. aastast tänini töötab.[3][5][6] Teistes ülikoolides on ta eri aineid õpetanud külalisõppejõuna.
Panus psühholoogiasse
[muuda | muuda lähteteksti]2011. aastal Stanfordi vanglaeksperimendi 40. aastapäeva puhul tehtud intervjuus toob Zimbardo välja neli teemat, mille üle ta ise kõige uhkem on ning mida enda suurimaks panuseks peab[5]: "Discovering Psychology", Häbelikkuse Kliinik, Stanfordi vanglaeksperiment ja "The Heroic Imagination Project".
"Discovering Psychology"
[muuda | muuda lähteteksti]"Discovering Psychology" on psühholoogiat tutvustav telesaatesari. Sarjas on 26 pooletunnist osa, mille jooksul jagab Zimbardo teadmisi psühholoogiast demonstratsioonide, eksperimentide ja teadustööde tutvustamise ning läbiviimise abil. Sari on võetud kasutusele õppematerjalina nii gümnaasiumide kui ka ülikoolide psühholoogiat sissejuhatavates ainetes.[7]
Häbelikkuse Kliinik
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Stanfordi vanglaeksperimenti suurenes Zimbardo huvi häbelikkuse vastu, mida tol ajal poldud teadusmaailmas eriti uuritud. Koos oma juhendavatega hakati uurima häbelikkuse põhjuseid, korrelaate ja tagajärgi nii täiskasvanutel kui ka lastel. Saadud tulemused häbelikkuse negatiivsusest tekitasid idee asutada häbelikkuse kliinik, mis ka teostati. Kliinikus uuriti häbelikkust ning katsetati võtteid ja skeeme[8] selle raviks. Kliinik oli edukas aastaid.[1][6]
Stanfordi vanglaeksperiment
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Stanfordi vanglaeksperiment
1971. aastaks, mil Zimbardo koos Craig Haney ja Curtis Banksiga vanglaeksperimendi läbi viis, oli ta Stanfordi Ülikoolis saanud psühholoogiaprofessoriks. Eksperimendi eesmärgiks oli näidata, kuidas sotsiaalsed olukorrad inimeste käitumist mõjutavad. Vanglaeksperimendi käigus jagati vabatahtlikud üliõpilased juhuslikult vangideks ja vangivalvuriteks ning katse käigus simuleeriti vanglakeskkonda. Algselt oli simulatsiooniks planeeritud 2 nädalat, kuid juba pärast viiendat päeva väljus katse läbiviijate kontrolli alt, mistõttu tuli see katkestada. Katsega näidati, et inimesed võivad sotsiaalse ja rollisurve mõjul hakata käituma julmalt ja ebainimlikult.[5][9]
Algselt oli eksperiment mõeldud teadusartikli koostamiseks, andmete saamiseks ja osaliselt ka Milgrami eksperimendi järeluuringuna. Eri asjaolude tõttu (samaaegsed mässud vanglates) sai katse aga suurt meediakajastust. Eksperiment on tekitanud palju vastukaja ebaeetilisuse tõttu, mispärast ei saaks seda tänapäeval enam korrata[1][5]. Samas selgus hiljem, et katse oli pigem lavastus kui tegelik uurimus.[10]
"The Heroic Imagination Project"
[muuda | muuda lähteteksti]Kui varem uuris Zimbardo seda, mis paneb inimesi halvasti käituma, siis nüüd keskendub ta uuringutes eelkõige sellele, kuidas saaksid inimesed igapäevaelus paremad olla. Seda nimetab ta heroismiks. Heroism on Zimbardo sõnul inimeste sotsiaalne käitumine (ja mitte sisemine voorus), mis on tekkinud kaastundest.[5][11]
"Heroic Imagination Project" on organisatsioon, mis uurib viise, kuidas õpetada tavainimestele igapäevaelus arukamaks ja efektiivsemaks kangelaseks olemist. Organisatsiooni raames pakutakse inimestele võimalust õppida, kuidas keerulistes sotsiaalsetes situatsioonides toime tulla. Programmid põhinevad psühholoogilistel teadmistel ja teadusuuringutel.[11]
Muu tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Deindividuatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]New Yorgi Ülikoolis töötamise aastatel oli Zimbardo seotud deindividuatsiooni uurimisega. Ta üritas tõestada, et kui inimesed tunnevad end anonüümsena, siis on neil lihtsam käituda oma moraalinormidele vastuoluliselt. Korraldatud eksperimendis leitigi, et katse vältel anonüümseks jäänud naised, kellel oli luba tekitada teistele valu, tekitasid seda kaks korda pikemalt kui naised, kes katses anonüümseks jääda ei saanud.[5]
"The Lucifer Effect"[8]
[muuda | muuda lähteteksti]2007. aastal avaldas Zimbardo raamatu, mis võtab kokku 30 aasta jooksul tehtud uuringud, alustades kurikuulsa Stanfordi vanglaeksperimendiga. Teoses keskendub ta eelkõige teguritele, mis tekitavad olukorra, kus head inimesed käituvad halvasti. Sellist inimese iseloomu muutumist kutsub Zimbardo Luciferi efektiks.[12]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Zimbardo, P. (1999). Recollections of a Social Psychologist’s Career: An Interview with Dr. Philip Zimbardo. Journal of Social Behavior & Personality, 14(1), 1–22.
- ↑ Philip G. Zimbardo | Professor Emeritus of Psychology, Stanford University President, Heroic Imagination Project. (n.d.). Retrieved from http://www.zimbardo.com/
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Philip G. Zimbardo: 2002 APA President. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from http://www.apa.org/about/governance/president/bio-philip-zimbardo.aspx
- ↑ Philip Zimbardo | Department of Psychology. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://web.archive.org/web/20160315030936/http://psychology.stanford.edu/zimbardo
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Drury, S., Hutchens, S. A., Shuttlesworth, D. E., & White, C. L. (2012). Philip G. Zimbardo on his career and the Stanford Prison Experiment’s 40th anniversary. History of Psychology, 15(2), 161–170. http://doi.org/10.1037/a0025884
- ↑ 6,0 6,1 Slavich, G. M. (2009). On 50 Years of Giving Psychology Away: An Interview With Philip Zimbardo. Teaching of Psychology, 36(4), 278–284. http://doi.org/10.1080/00986280903175772
- ↑ Discovering Psychology Series Information. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://web.archive.org/web/20150603011343/http://www.learner.org/series/discoveringpsychology/seriesinfo.html
- ↑ 8,0 8,1 Philip G. Zimbardo. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://zimbardo.socialpsychology.org/
- ↑ Haney, C., Banks, W. C., & Zimbardo, P. G. (1973) A study of prisoners and guards in a simulated prison.Naval Research Review, 30, 4–17.
- ↑ Ben Blum: "The Lifespan of a Lie" Medium, 7. juuni 2018
- ↑ 11,0 11,1 Heroic Imagination Project | Transforming compassion into heroic action. (n.d.). Retrieved from http://heroicimagination.org/
- ↑ The Lucifer Effect by Philip Zimbardo. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://web.archive.org/web/20081219183946/http://www.lucifereffect.com/
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Philip Zimbardo koduleht
- Vanglaeksperimendi koduleht
- Raamatu "The Lucifer Effect" koduleht
- Martha Nussbaum, "Texts for torturers: From Stanford to Abu Ghraib – what turns ordinary people into oppressors?", Times Literary Supplement, retsensioon Zimbardo raamatule "The Lucifer Effect: How good people turn evil"