Stanfordi vanglaeksperiment

Allikas: Vikipeedia
Mälestustahvel eksperimendi kohas Stanfordi ülikoolis

Stanfordi vanglaeksperiment on 1971. aastal USA-s korraldatud psühholoogiline eksperiment, mille eesmärk oli uurida vangivalvuri ja vangi rollidele iseloomulikku inimpsühholoogiat. Eksperiment toimus 14.20. augustil 1971 Californias Stanfordi ülikoolis. Uuringurühma juht oli psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo.[1]

Eksperimendi käik[muuda | muuda lähteteksti]

Eksperimendis osales 24 vabatahtlikku meestudengit, kes määrati juhuslikult vangi või vangivalvuri rolli. Katse toimus Stanfordi ülikooli psühholoogiahoone keldris, mis kohandati vanglaks. Võltsvanglat juhatas Philip Zimbardo ise.[2]

Uuringust selgus, et katseisikud ületasid rollidega kohanemisel Zimbardo ootusi – vangivalvuri rolli asetatud isikud kehtestasid võltsvanglas autoritaarsed reeglid ja rakendasid vangide peal psühholoogilist piinamist. Mitmed vangid talusid psühholoogilist ahistamist passiivselt ja ahistasid valvurite palvel teisigi vange.[2]

Kuna kogu oli osalejate jaoks rusuv ja vägivaldne, loobusid kaks vangi enneaegselt katses osalemisest ja kogu eksperiment katkestati juba kuus päeva hiljem. Hiljem selgus, et katse oli oma olemuselt rohkem lavastus kui uuring, mida näitab ka tõsiasi, et kordusuuringud ei ole seni sarnaste tulemusteni jõudnud. Sellest hoolimata sai katse laialdast tähelepanu ja Zimbardo nimi sai avalikkuse ees suure tuntuse osaliseks.[2]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Eetiliste probleemide uurimisel võrreldakse käesolevat katset sageli Milgrami eksperimentidega, kus uuriti katseisikute kuulekust.

Eelretsenseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Eksperimendi ülesehituse tõttu ei saanud Zimbardo kasutada kontrollgruppe. Olles ise võltsvangla juhataja ja suunates eksperimendi kulgu, ei suutnud ta jääda erapooletuks – eksperimendi raames tehtud järeldused ja vaatlused olid suuresti subjektiivsed ja põhinesid üksikvaatlustel. Tänapäeval oleks teistel uurijatel seda eksperimenti keeruline sarnaselt korrata ehk replikeerida.

Kriitikud, sh Erich Fromm, on seadnud kahtluse alla eksperimendi põhjal tehtud üldistused. Tuues näiteid natside koonduslaagritest, argumenteerib Fromm, et indiviidi isiksuse omadused mõjutavad tema käitumist vangistuses. See tõsiasi on aga vastuolus vanglaeksperimendi järeldustega, et indiviidi käitumist kontrollib ainult vanglaolukord ise. Lisaks leidis Fromm, et katses kasutatud meetodid ei olnud sobivad, et osalejate sadismi taset kindlaks teha.[3]

Kallutatus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned kriitikud leiavad, et katseisikud osalesid justkui rollimängus, kus oma käitumist tuletati ja kohandati eksperimentaatorite ootustele vastavalt või matkiti teatud stereotüüpe. Zimbardo vastuväite kohaselt internaliseerusid rollid katse edenedes isegi siis, kui osalejad algselt harrastasid rollimängu.

Muu kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringut on kritiseeritud ka ökoloogilise valiidsuse puudumise eest – mitmed katses kehtestatud tingimused ei pruugi kattuda päriseluga. Näiteks saabusid vangid vanglasse kinniseotud silmadega, neil keelati aluspesu kandmine, akendest välja vaatamine ja oma nime kasutamine. Zimbardo õigustas katsekorraldust sellega, et vangistus on segadusttekitav ja dehumaniseeriv kogemus, mistõttu olid seesugused tingimused vajalikud, et tekitada osalejates sobivat mõtteviisi. Siiski on ka tema enda hinnangul keeruline öelda, kui sarnane oli eksperimendi tulemusel saadud mõju reaalse vanglakogemusega.[1]

Marco Reus on väitnud, et uuringus pandi põhjendamatult suur rõhk vangivalvurite julmusele. Ühe vangivalvuri nimeks määrati John Wayne, mis soodustas katseisiku sõnul vaenu õhutamist vangivalvurite ja vangide vahel – vangivalvuri rolli asetatud katseisik hakkas teadlikult matkima tegelast vesternist "Cool Hand Luke".[4]

On täheldatud, et psühholoogilistes uuringutes osalejad on tavaliselt väga motiveeritud eksperimendi korraldaja eeldatavaid ootusi täitma. Kuna Zimbardo juhendas vangivalvureid julmalt käituma, võib arvata, et oma tegudega proovisid nad kõigest tema ootustele vastata.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 The Stanford Prison Experiment – A Simulation Study of the Psychology of Imprisonment Conducted at Stanford University
  2. 2,0 2,1 2,2 Ben Blum. "The Lifespan of a Lie" Medium, 7. juuni 2018.
  3. Fromm...on Zimbardo's prison experiment. angelfire.com
  4. "John Wayne" (name withheld). Interview. "The Science of Evil." Primetime. Basic Instincts. KATU, 3. jaanuar 2007.
  5. Peter Gray. Why Zimbardo’s Prison Experiment Isn’t in My Textbook. Psychology Today, 19. oktoober 2013.