Permi Stefan

Allikas: Vikipeedia

Permi Stefan (vene keeles Стефан Пермский, komi keeles Перымса Стефан; 1340–1396) oli 14. sajandi komi misjonär, tõlkija ja Komimaa piiskop. Stefan lõi vanapermi kirja ehk aburi.

Permi Stefan
Stephenperm.jpg
Stefan teel Moskvasse
Sünniaeg 1340
Sünnikoht Veliki Ustjug, Venemaa
Surmaaeg 1396
Surmakoht Moskva, Venemaa

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Stefan sündis aastal 1340 Veliki Ustjugi linnas, kus tollal elas üsna palju komisid. On alust arvata, et ka Stefani enda ema oli komi päritolu ning ka Stefan ise oskas komi keelt tõenäoliselt juba lapsepõlves. Siiski mõned allikad väidavad ka, et Stefan õppis komi keele ära alles hiljem, reisides ringi mööda Komimaad. Juba üsna noores eas läks Stefan Rostovi kloostrisse õppima ja seal on ta andnud ka mungavande. Kloostris olles õppis ta selgeks nii kreeka keele kui ka vanakreeka keele ning vanade käsikirjade kopeerimise. Lisaks õppis ta kloostris olles ka vanakomi keelt, tõlkis usutekste komi keelde ja lõi ka 24-tähelise komi tähestiku.[1]

Misjonitöö[muuda | muuda lähteteksti]

1379. aastal otsustas Stefan asuda teele Komimaale, et seal oma kloostris õpitud oskuseid rakendada. Ta asus elama Jemdini linna (vene keeles Ust-Võm), mis asub üsna Komimaa keskel ja seepärast peetakse seda Stefani kaalutletud sammuks. Tark samm oli see ka seetõttu, et linnake asub Võtšegda jõe kaldal ja sealt oli väga kerge pääseda nii Ežva komi aladele, samuti ka Jemva, Sõktõvi ja Višera jõgede äärsetele maadele ja ka Udora piirkond ei jäänud Jemdinist kaugele.[1]

Üldjoontes läks Stefanil Komimaal alguses väga hästi ja suuremat vastupanu ei olnud. Stefan hävitas kohalikke palvemaju, puuslikke ja paganausu märke ja ehitas asemele kirikuid. Lisaks koolitas ta kohalikke komisid selleks, et saaks komi keeles jumalateenistusi läbi viia. Siiski pälvis ta selle tegevuse tõttu nii kohalike valitsejate kui ka lihtrahva pahameele ja vaid aasta hiljem, 1380. aastal, ründasid valitsejad koos lihtrahvaga Jemdinit, kuid tulutult.[2]

Vastupanu[muuda | muuda lähteteksti]

Järgneva kohta ringleb Komimaal mitmeid legende. Nimelt tõenäoliselt aastal 1389 kohtab Stefan suuremat vastupanu kui varem ja põrkab kokku sellise tegelasega nagu Sotnik Permi Pama, teiste nimedega ka Ošlapei, Meleika, Paljaika, Kört-Aika, Kõska, Pam, Poma. Ilmselt oli Pama näol tegemist šamaaniga, kuna legendides suudab ta mõjutada loodusjõude, muutuda kalaks või loomaks ja kasutada nõiaväge.[3]

Palju aastaid tagasi elas Poma (Foma). Ka praegu on veel Udora küla taga lagendik Pomavidz (Foma aas) ja mägi Pomakeros (Foma mägi). Kui ta ei oleks seal elanud, poleks ju nii nimetatud. Vaat nii, kunagi elas siin Poma. Aga Võtšegdal, tuleb välja, elas toona Kortaika (raudne taat, vägilane). Ja vaat Poma sõitis paadiga Võtšegdale, ei tea, mis eesmärgil, võibolla selleks, et mõõta temaga teadjavõimeid. Sõidab, aga Kortaika keedab midagi. Poma ütleb: “Virre, seisa!” Aga Kortaika vastab: “Paat, seisa!” Ja seisma jäid nii virre kui ka paat.[4]

Öeldakse, et antud võitlus Pami ja Stefani vahel oli n-ö. uskude kokkupõrkamine, mis pidigi päädima ühe võidu ja teise kaotusega. Osade allikate järgi üritas Pam Stefanit ja Jemdeni linnust hävitada lausa mitmel korral, kuid mõlemal korral ta põrus ja andis seega teed kristlusele ja uuele Jumalale. Paljud komid, kes siiski olid põhimõtteliselt kristluse vastu, põgenesid Komimaalt Uuralite taha, Vaška ja Pinega jõe kallastele, ja jäid sinna alaliselt elama. Pärast vastupanu käis Stefan Moskvas palumas, et määrata Komimaale piiskop, mille peale määrati Stefan ise Komimaa piiskopiks ja sellest saadik kutsutakse teda Permi Stefaniks.[1]

Siiski ei olnud Stefani tegemised pinnuks silmas vaid Pamile. Nimelt pani Novgorodi vabariik Stefani tegemisi pahaks ja kuna Komimaale oli asutatud ka uus piiskopkond, siis tajus Novgorod otsest ohtu ilma jääda enda mõjualasse kuuluvatest aladest. Seega aastal 1385 asus Novgorodist teele sõjavägi, eesmärgiga hävitada uus piiskopkond, kuid ka sellel sõjaväel ei olnud suuremat edu, kuna Stefan palus abi ka oma sünnilinnalt Veliki Ustjugilt, kust lahkelt appi tuldi. Novgorodlased ründasid ka teist korda, kuid jälle tulutult, mispeale Stefan ise läks Novgorodi rahulepingut sõlmima.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Stefani surma kohta on teated segased. On teada, et Stefan käis veel kaks korda pärast Novgorodis käimist Moskvas, ning et viimase korra ajal ta suri. On ka tehtud oletusi, et Stefan tapeti.[1]

Pärast Stefani surma hakkasid komikeelsed jumalateenistused kirikutes siiski vähenema ja komi keelt kasutati pigem veel vaid kloostrites. Komi keelt tunti aga tänu Stefanile ka Moskva kirikutes, kus seda kasutati salakirjana. Ka kloostrites vähenes komi keele kasutus järk-järgult ning asi päädis sellega, et 17. sajandil võttiski kuulsa komi tähestiku üle kirillitsa. Vana komi kirjakeelt on säilinud tänapäevaks kahjuks vaid ikoonidel ja seda kokku pea 200 sõna ringis.[1]

Abur[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu tähestikule, mille nimi on abur, peetakse Stefanit ka komi kirjakeele isaks ja seda põhjendatult. Tähestik, mille Stefan lõi, toetus paljuski komi keele foneetikale ja seega kirjeldas keelt üsna hästi. Tähestikus olevad tähed sarnanesid nii iraani kui ka vanaslaavi grafeemidega ja arvatakse ka, et sellel on olemas seos vana armeenia ja gruusia tähestikuga. Sarnased on nii grafeemide välimused kui ka isegi grafeemide nimetused ning seda, et komid on tõenäoliselt olnud läbikäimises iraani rahvastega näitab ka näiteks komi sõna небöг, mis tähendab raamatut ja ilmselt on komi keelde laenatud juba 6.–7. sajandil. On ka arvatud, et see sõna on rännanud Komimaale mingisuguste raamatutega koos ja on ka arvatud, et komid oskasidki juba 6.–7. sajandil lugeda. Siiski on professor V. I. Lõtkin tulnud välja teooriaga, et Stefan võis grafeemide loomiseks ammutada inspiratsiooni ka vanadest komi peremärkidest ja ei olnud mõjutatud iraani või slaavi keeltest.[5]

Aburi tähestik

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Permi Stepan".
  2. "Permi Stefan".
  3. Limerov, Pavel. (2014). Imetegija Stepan: püha Permi Stefani kuju komi legendides. Mäetagused nr 57.. 
  4. Ankudinova, Marina & Filippova, Valentina. (2005). Istoricheskaia pamiat’ v ustnykh predaniiakh komi: Materialy.. Syktyvkar. 
  5. "Keele areng".