Otsamoreen

Allikas: Vikipeedia

Otsamoreen ehk otsmoreen on piklik vallitaoline liustikutekkeline positiivne pinnavorm, mis on kujunenud kunagise liustiku serva ette; on viimasega paralleelne[1].

Otsamoreenid tekivad tavaliselt siis, kui liustikuserv püsib pikemat aega samas kohas, nii et liustikust väljasulanud moreen saab kuhjuda piklikuks pinnavormiks. Moreeni materjal on jääsulamisvete mõjul sageli osaliselt sorteerunud. Nii tekib kuhjeline pinnavorm, mida nimetatakse kuhjeotsamoreeniks.[2]

Teine otsamoreenide tekke võimalus on asjaolu, et liustiku serv ei püsi paigal (jää sulamine ja lisandumine ei ole tasakaalus), vaid liigub edasi. Sel juhul võib pealetungiva liustiku serv toimida buldooserina, lükates enda ees pudedat settematerjali ja kuhjates selle vallikujuliseks otsamoreeniks, mida nimetatakse surveotsamoreeniks.[3][2]

Otsamoreenide pikkus ulatub mõnesajast meetrist kümnete kilomeetriteni ja kõrgus mõnest meetrist paarikümne meetrini. Et otsamoreenid kujunevad kontaktis liustikuservaga, jääb nende liustikupoolne nõlv tavaliselt järsemaks kui nõlv, kuhu on kantud setteid ka jääsulamisveega.[1]

Otsamoreenid on tavalised pinnavormid ka Eestis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Mida liustikud on meile pärandanud?. Jääaja Keskuse õppematerjalid. Lk 4.
  2. 2,0 2,1 Anto Raukas. "Eestimaa viimastel aastamiljonitel". Tallinn: Valgus, 1988, lk 106–108.
  3. Maris Ratas, Volli Kalm. "Liustiku varjatud looming". Eesti Loodus. 01/2004.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]