Oniscidea

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Oniscidea on maailmas väga laialdase levikuga kakandiliste seltsi alamselts, kelle esindajad asustavad peaaegu kõiki kliimavöötmeid ja elukeskkondi. Enamik liike elab meredes ja kõige sagedamini põhja lähedal, kuid palju on kakandeid ka magevees, nii pinnavetes kui maa-alustes veekogudes. Kakandiliste seltsi kuuluvad ka ainsad tõelised maismaal elavad vähid. Maailmas tuntakse üle 4000 kakandiliigi.[1] Maismaal elavaid kakandilisi on Eestist leitud 15 liiki, neist tuntumad on harilik mullakakand (Oniscus asellus) ja keldrikakand (Porcellio scaber).[2]

Eesti haruldasim kakand

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Mullakakandid elavad kivide all, vanade pehkinud kändude koore vahel, neid võib leida ka peaaegu kõikide aiateeplaatide alt ja kõdunevate lehtede hunnikutest. Keldrikakandeid leidub samuti kõigis niisketes paikades, kivide all jm. Keldrikakandit on rahvas ekslikult ka niiskusemardikaks kutsuma hakanud, mardikatest on aga asi siinkohal veidi kaugel. Nende loomade juures leiab ka esmapilgul üles kõik vähkidele tüüpilised tunnused: palju kehalülisid, palju jalgu ja kaks paari tundlaid (esimesed lühikesed, teine paar pikk ja hästi nähtav). [3][4]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kerratõmbumisvõimeline kakand

Mullakakandid toituvad taimekõdust ja neil on suur tähtsus huumuse tekitajatena ja mullaviljakuse säilitajatena.[5] Et kõhtu korralikult täis saada, peab kakand ära mäluma ja läbi oma soolestiku laskma tõeliselt suurtes kogustes taimejäänuseid, Saksamaal tehtud arvestuste kohaselt muudavad tervelt 10% kõigist sealsetest mahalangenud puulehtedest huumuseks just kakandid. Lehti süüakse nii, et neist jäävad tavaliselt alles vaid rood.[6] Lisaks mäluvad need vähid läbi ka mulda, muutes selle kobedaks, nagu vihmaussidki. Peale taimse toidu, mis on nende kakandite menüüs esikohal, söövad nad hea isuga ka tillukesi mullaloomi.[7]

Kehaehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kakandid on paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Kakandi keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite – lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks.[8] Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis koosnevad tillukestest osasilmadest nagu mosaiikpildid. Osasilmade arv on liigiti erinev. Kõige suuremal kakandilisel, 27 cm pikkusel harilikul hiidkakandil (Bathynomus giganteus) on kummaski silmas 3000 osasilma, Eestis elavatel mullakakanditel tavaliselt 20–30, vesikakanditel vaid 4.[9]

Värvus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti on nad hallikaspruuni värvusega, kuid näiteks meretaimedel elavad liigid on rohelised (nende värvus sõltub taime värvusest) ja maa-aluste ning sügavate vete asukad on valged, pigmenteerumata.[10]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui mullakakand uurimiseks kätte võtta, rullib ta ennast sageli kokku. See on kakandi enesekaitseabinõu varjamaks oma õrna kõhupoolt. Vahetevahel võib leida mullakakandi, kellel oleks kõhu all nagu pehme padjand või kotike. See on emane loom, kelle kehale moodustub järglaste kasvatamise ajaks haudetasku. Seal paiknevaid mune võib läbi tasku õhukeste seinte ka väljastpoolt näha. Mullakakandi munadest kooruvad täiesti täiskasvanud loomade sarnased noored vähid, ainult mõõtmetelt väiksemad ja värvuselt heledamad. Mullakakandi eluiga on 3–4 aastat.[11]

Kakandi tagakeha ehitus

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ruppert/Barnes. 1994. Invertabrate Zoology. Saunders College Publishing
  2. Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn
  3. Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu
  4. Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn
  5. Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn
  6. Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn
  7. Elberg, K. 1995. Eesti loodus. (Ed. A. Raukas) Maismaaselgrootud. Tallinn
  8. Voore, V. 1956. Magevete loomastik. Tartu
  9. Ernits, P. 1984. Ainus tõeline kuivamaavähk. Horisont, nr. 5.
  10. Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn
  11. Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu