Oniscidea

Oniscidea on kakandiliste seltsi alamselts.

Nad on maailmas väga laialdase levikuga, asustades peaaegu kõiki kliimavöötmeid ja elukeskkondi (maailmas tuntakse üle 4000 kakandiliigi). Rühma Oniscidea kakandid elavad peamiselt maismaal. Maismaal elavaid kakandilisi on Eestist leitud 15 liiki, neist tuntumad on harilik mullakakand (Oniscus asellus) ja keldrikakand (Porcellio scaber).

Platyarthrus hoffmannseggi (pikkus 3 mm), leitud ka Eestis.

Elupaik

Mullakakandid elavad kivide all, vanade pehkinud kändude koore vahel, neid võib leida ka peaaegu kõikide aiateeplaatide alt ja kõdunevate lehtede hunnikutest. Keldrikakandeid leidub samuti kõigis niisketes paikades, kivide all jm. Keldrikakandit on rahvas ekslikult ka niiskusemardikaks kutsuma hakanud, mardikatest on aga asi siinkohal veidi kaugel. Nende loomade juures leiab ka esmapilgul üles kõik vähkidele tüüpilised tunnused: palju kehalülisid, palju jalgu ja kaks paari tundlaid (esimesed lühikesed, teine paar pikk ja hästi nähtav).

Toitumine

Armadillium pulchellum (5 mm pikk), kerratõmbumisvõimeline kakand. Tõenäoselt elab ka Eestis.

Mullakakandid toituvad taimekõdust ja neil on suur tähtsus huumuse tekitajatena ja mullaviljakuse säilitajatena. Et kõhtu korralikult täis saada, peab kakand ära mäluma ja läbi oma soolestiku laskma tõeliselt suurtes kogustes taimejäänuseid, Saksamaal tehtud arvestuste kohaselt muudavad tervelt 10% kõigist sealsetest mahalangenud puulehtedest huumuseks just kakandid. Lehti süüakse nii, et neist jäävad tavaliselt alles vaid rood. Lisaks mäluvad need vähid läbi ka mulda, muutes selle kobedaks, nagu vihmaussidki. Peale taimse toidu, mis on nende kakandite menüüs esikohal, söövad nad hea isuga ka tillukesi mullaloomi.

Kehaehitus

Kakandid on kuni paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Kakandi keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite – lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks. Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis koosnevad tillukestest osasilmadest nagu mosaiikpildid. Osasilmade arv on liigiti erinev. Kõige suuremal kakandilisel, 27 cm pikkusel harilikul hiidkakandil (Bathynomus giganteus) on kummaski silmas 3000 osasilma, Eestis elavatel mullakakanditel tavaliselt 20–30, vesikakanditel vaid 4.

Värvus

Enamasti on nad hallikaspruuni värvusega, kuid näiteks meretaimedel elavad liigid on rohelised (nende värvus sõltub taime värvusest) ja maa-aluste ning sügavate vete asukad on valged, pigmenteerumata.

Käitumine

Kui mullakakand uurimiseks kätte võtta, rullib ta ennast sageli kokku. See on kakandi enesekaitseabinõu varjamaks oma õrna kõhupoolt. Vahetevahel võib leida mullakakandi, kellel oleks kõhu all nagu pehme padjand või kotike. See on emane loom, kelle kehale moodustub järglaste kasvatamise ajaks haudetasku. Seal paiknevaid mune võib läbi tasku õhukeste seinte ka väljastpoolt näha. Mullakakandi munadest kooruvad täiesti täiskasvanud loomade sarnased noored vähid, ainult mõõtmetelt väiksemad ja värvuselt heledamad. Mullakakandi eluiga on 3–4 aastat.

Kakandi tagakeha ehitus