Omadussõnaline täiend

Omadussõnaline täiend ehk adjektiivatribuut on täiend, mis toimib semantilise predikaadina ja määrab ära nimisõnafraasi peasõna tähendusklassi.

Eesti keel

Lauses vastab omadussõnalisele täiendile tavaliselt kas öeldistäide või seisundimäärus: rikkis auto - auto on rikkis.

Kuigi omadussõnalise täiendina võib esineda mis tahes sõnaliigi sõna, on tüüpiliseks omadussõnaliseks täiendiks omadussõna, mistõttu seda täiendit nimetataksegi omadussõnaliseks täiendiks: väike onn, magus õun.

Omadussõnaliseks täiendiks omadussõna

Omadussõnaline täiend vastab küsimusele missugune?. Tüüpilisel omadussõnal on täiendina järgmised omadused:

normaalasendis paikneb nimisõna ees: väike poiss luges paksu raamatut,
ühildub nimisõnaga käändes ja arvus: kõrge mägi – kõrgetele mägedele,
sellest on võimalik teha öeldistäide: kõrge mägi – mägi on kõrge.

Omadussõnaliseks täiendiks muu sõnaliigi sõna

Järgarvsõna: viies klass, seitsmes rida.
Omadus- või arvsõnaline asesõna: need lilled, mõlemad lapsed.
Tegijanimi: hauduja kana, kasvataja Malle.
Nud-, tud-, v- ja tav-kesksõna ning mata-vorm: aegunud kaup, oodatud külaline, mürisev mootor, hommikust saadik pesemata käed.
Kõrvallause: mees, kes valetas; pall, mis oli diivani all.
Nimisõna käändevorm: jaapani sirel, head tõugu lehm.
Kaassõnafraas: üle küla mees, allapoole põlvi mantel.
Seisundimäärsõna: omaette tuba, pilukil silmad.

Omadussõnalise täiendi funktsioonid

Funktsioonilt jagunevad omadussõnalised täiendid kirjeldavateks ja määratlevateks.

Kirjeldavate (iseloomustavate) omadussõnaliste täienditena toimivad ainult täistähenduslikud sõnad.
Määratlevateks (konkretiseerivateks) täienditeks on (artiklilaadsed) näitavad asesõnad (see kass, too koer) ning hulka piiritlevad asesõnad: kõik lapsed, mõned bussid.
Kirjeldavate ja määratlevate täiendite vahele jäävad järgarvud (esimene koht, neljas klass) ning omadussõnade ülivõrde vormid: kõige suurem~suurim saak.

Omadussõnalise täiendi järelasend

Järelasendit kasutatakse täiendi esiletõstmiseks peamiselt ilukirjanduskeeles ja emotsionaalses kõnekeeles: Meri, suur ja sügav, ei anna oma saladusi välja. Mari, armas, anna mulle andeks. Ainuvõimalik on järelasend asesõnalise põhisõna puhul: Sina, õnnetu, oled tõesti palju kannatanud. Miski inimlik ei ole meile võõras.

Omadussõnalise täiendi ühildumine

Omadussõnaline täiend ühildub nimisõnaga harilikult arvus ja käändes.

Sellel üldreeglil on järgmised erandid.

Rajavas, olevas, ilma- ja kaasaütlevas käändes on ühildumine vaid osaline:
- eestäiend ühildub nimisõnaga ainult arvus ja jääb omastavasse käändesse: Kõndisime selle suure puuni. Läksin uute tuttavatega ujuma;
- järeltäiendi puhul on käändevormis kas nimisõna ja täiend või ainult täiend: Kasvas see laps üles ilma emata hellata. Kui nimisõnal on mitu järeltäiendit, on käändevormis ainult viimane: Umbrohu ühes juurtega, nii väikeste kui suurtega, peab üles tarima (Kersti Merilaas).
Nimisõnaga ei ühildu:
- käändumatud omadussõnad: germaani, katoliku, inglise; liitomadussõnad järelosaga –laadi, -värki, -karva, -ohtu, -võitu, -verd; sõnad kulla, eri (tähenduses 'erinev, eraldi olev'), joobnud, mäda, sula, ekstra, akuraat, tipp-topp, siiru-viiru, valmis, täis (tähenduses 'täidetud millegagi'), ise (tähenduses 'omaette, eri'), paganama, sindrima jt: inglise keel, poisiohtu noormees.
- asesõnad mis (kui ta ei osuta omadusele, vaid on identifitseerivas funktsioonis) ja kogu: Mis keelt te räägite? Nooruk šokeeris oma käitumisega kogu seltskonda.
- asesõna oma: Andsin oma õele nõu. Oma ühildub siis, kui ta on lauserõhuline: omal jõul, omad vitsad peksavad.
- mineviku kesksõnad (Andsin väsinud ja vaevatud mehele juua), mis ühilduvad nimisõnaga järeltäiendina: Andsin talle, väsinule ja vaevatule, juua.

Kirjandus

Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, lk 114
Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 531 - 534