Olduvai kuristik
Olduvai kuristik on kuristik Tansaania põhjaosas.
Kuristik saab alguse umbes 20 km Ngorongoro kraatrist loodes. Ta on osa Ida-Aafrika riftivööndist ning kujutab endast kanjonit, kuhu valgub vesi Serengeti tasandikelt ja rifti nõlvadelt. Olduvai kuristik on umbes 40 km pikkune ja kuni 100 m sügavune.
Olduvai kuristikku peetakse koos Afari kolmnurgaga Etioopias ja Cradle of Humanity leiukohtadega Lõuna-Aafrika Vabariigis Gautengi provintsis "inimkonna hälliks". See sai maailmakuulsaks, kui sealt leiti arvukalt pleistotseeniaegseid anatoomiliselt tänapäevase inimese varajaste sugulaste fossiile. Olduvai kuristiku järgi on nime saanud Olduvai kultuur, kust pärinevad kõige vanemad kivist tööriistad.
Kuristiku on vorminud äravoolav vihmavesi, mis on sadade tuhandete aastate jooksil ka kogu mulla kuristiku ümbruses tasapisi erodeerinud. Kuni kaks miljonit aastat seal olnud mitmesuguste loomaliikide kivistunud jäänused on seetõttu tänapäeval lahtiselt maapinnal, sealhulgas meie praeguste lammaste ja sigade hiiglaslikud sugulased.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Maasai keeles on kuristiku nimi Oldupai. See tuleb seal levinud taime masai havisaba (teistel andmetel põõsas-havisaba või alles 1893. aastal Aafrikasse toodud sisalagaavi) nimetusest ol tupai. Nime pani Wilhelm Kattwinkel (saksa keeles algselt Oldoway-Schlucht).
Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sest ajast kui eurooplased selle koha 20. sajandi alguses "avastasid", hakati sinna üha uusi uurijate rühmi, et otsida loomade ning peagi ka inimese varajaste eellasliikide kivistisi. Wilhelm Kattwinkel leidis 1911 sealt kolmevarbalise ürghobuse (Hipparion) jäänused. Sellest Sellest ajendatuna valmistati Ernst Freiherr Stromer von Reichenbachi (München), August Rothpletzi (München) ja Wilhelm von Branca (Berliin) toetusel ette Müncheni ja Berliini geoloogiainstituudi ekspeditsioon Olduvai kuristikku. See sai teoks 1912–1913 Hans Recki juhtimisel. Aastal 1913 avastati umbes 20 000 aasta vanuse Homo sapiens 'i luustiku osi (OH 1), mis oli seal esimene hominiinileid. Kavas olid uued ekspeditsioonid, ühte neist rahastas 1914 Kattwinkel ise. Esimese maailmasõja tõttu interneeriti ettesaadetud ekspeditsiooniliikmed W. B. Sattler ja G. Schulze. Seepeale loobus Kattwinkel ekspeditsioonist ega käinud Olduvai kuristikus enam kordagi.
Mary Leakey ja tema abikaasa Louis Leakey ja nende poeg Jonathan Leakey leidsid alates 1931. aastast kõigepealt arvukalt algelisi kivist tööriistu, mida tänapäeval arvatakse Olduvai kultuuri kuuluvaks, 1935 hominiini kivistunud koljulae (OH 2) ja hiljem muu hulgas Paranthropus boisei, Homo habilis 'e ja Homo erectus 'e jäänuseid.
Olduvai kuristiku kivistisi sisaldavaid kihte on alates 1970ndatest karteerinud ja biostratigraafilisteks kihtideks jaotanud eriti Richard L. Hay. Alumisest kihist (kiht 1) on leitud Paranthropus boisei ja Homo habilis 'e kivistisi. Selle kohal lasub tufikihtidega eraldatud kiht 2, millest on leitud Paranthropus boisei, Homo habilis 'e ja Homo erectus 'e kivistisi. Järgmisest kihist (kihist 3) on leitud Homo erectus 'e kivistisi.
Naaberleiukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Olduvai kuristiku lähedal on muu hulgas Laetoli leiukoht ja Makuyuni leiukoht (Manyara järve ja Arusha vahel).
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- David Martin. Olduvai and Laetoli, African Publishing Group (International), 2002, ISBN 1-77916-048-8.
- Robert J. Blumenschine jt. Late Pliocene Homo and Hominid Land Use from Western Olduvai Gorge, Tanzania. – Science, 2003, kd 299, nr 5610, lk 1217–1221. Resümee.
- Olduvai Gorge. – Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 köidet, Wiley-Blackwell 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 572–573.
- Julio Mercader jt. Earliest Olduvai hominins exploited unstable environments ~ 2 million years ago. – Nature Communications, 2021, kd 12, artikkel nr 3. Veebis.