Ohtlik aine
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2026) |
Ohtlik aine (inglise keeles dangerous goods) on plahvatusohtlik, tuleohtlik, sööbiv, reageeriv ja/või keskkonda saastav aine tahkes, vedelas või gaasilises olekus. Ohtlikke aineid kasutatakse peamiselt keemiatööstuses, vähem ka põllumajanduses ja toiduainetööstuses. Veonduses loetakse ohtlikeks aineteks kemikaale, aineid, tooteid, esemeid või seadmeid, mis sisaldavad ohtliku mõjuga aineid ja võivad kokkupuutel teiste ainete või materjalidega olla kahjulikud.[1]
Ained loetakse ohtlikuks järgmiste omaduste järgi: kerge süttivus, iseeneslik süttimine, plahvatusohtlikkus, reageerivus ehk võime reageerida teiste ainetega ja moodustada uusi ühendeid, lagunemine temperatuurimuutuste mõjul, polümerisatsioon, põlemine, happelisus, lenduvus ja gaaside eraldumine, söövitavus, mürgisus, radioaktiivsus ning keskkonnaohtlikkus. Aine võib olla ohtlik korraga mitme tunnuse tõttu.[1]
Mõne ohtliku aine kokkupuude nahaga võib põhjustada nahaärritust. Ainete sissehingamine või allaneelamine võib kutsuda esile erinevaid tervisereaktsioone. Tuleb arvestada, et mõju ei pruugi avalduda kohe, vaid võib ilmneda viivitusega. Sissehingamisel võivad mõned ained kahjustada hingamiselundeid, nahale sattudes põhjustada sügelust ja põletikku. Ohtlikud ained võivad kahjustada nii inimesi, masinaid kui ka keskkonda.
Ohtlikke ained transporditakse kõigi transpordiliikide ja veoviisidega ning neid liigub iga päev kõikjal – maanteedel, raudteel, merel ja õhus. Aineid ladustatakse erinevates kogustes sadamates, ladudes ja kaubaterminalides. Need võivad olla tahkes, vedelas või gaasilises olekus ning pakendatud või pakendamata kujul.[1]
Ohtlike ainete käitlemine ja vedu
[muuda | muuda lähteteksti]Vedelaid aineid veetakse ja säilitatakse kanistrites, tünnides, suurtes plastkonteinerites, vedelikukonteinerites, tsisternvagunites ning laevade lastitankides. Väga suures koguses põlevaid ja plahvatusohtlikke aineid hoitakse sadamate kütuseterminalide mahutites ning puistainete terminalide angaarides ja kuppelladudes. Tahkeid, pulbrilisi või graanulite kujul aineid pakendatakse kottidesse, puistaine pehmekonteineritesse, standardkonteineritesse ja poolhaagistesse. Ohtlikud ained võivad esineda näiteks toorainetena, materjalidena või valmistoodetena.[1]
Tööstuses kasutatakse üha enam tule- ja plahvatusohtlikke, keskkonnaohtlikke ning mürgiseid aineid, mistõttu on kasvanud ka nende vedude maht. Kemikaalid, väetised ja naftasaadused moodustavad Eesti maanteedel veetavatest kaupadest umbes 12–13%. Raudteel moodustavad nende ainete transiitveod ligikaudu poole kogu veomahust Eesti territooriumil.[1]
Ohtlik aine võib olla kemikaal, mis on tunnistatud ohtlikuks käitlemisohutuse eeskirjade alusel. Kemikaalid võivad transpordi käigus olla vedelas, tahkes või gaasilises olekus. Nende omadused määravad, kas aine liigitatakse ohtlikuks või mitte. Paljudel keemilistel ainetel on võime reageerida teiste ainetega, mis ongi üks peamisi omadusi nende ohtlikeks liigitamisel. Sellega tuleb arvestada veoste planeerimisel ja ainete paigutamisel veovahendi koormaruumi. Happe reageerimine lastiruumi põrandakattematerjalide või seal leiduvate ainetega võib põhjustada materiaalset kahju ning mürgiste gaaside ja aurude teket.[1]
Ohtlikeks veosteks loetakse vastavalt “Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppele” ained ja esemed, mis võivad plahvatus-, tule- või kiiritusohu, mürgisuse, sööbivuse või muu omaduse tõttu ohustada veoprotsessis olevate inimeste tervist, vara või keskkonda. Ohtlike ainete veos kasutatakse erinevaid logistikateenuseid, mis hõlmavad tooraine, vahesaaduste ja valmistoodangu vedu, peale- ja mahalaadimist ning ladustamist. Nende ainete käitlemisel peavad kõik osapooled järgima kehtestatud nõudeid. Eriti hoolikalt tuleb jälgida ohtlike ainete pakendamist, markeerimist ja nõuetekohast vedu.[1]
Aine ohtlikkus avaldub eelkõige siis, kui selle pakend saab kahjustada ja aine valgub koormaruumi, terminali või lao põrandale. Ohtlike ainete veol ja käitlemisel esineb risk alati, kuid seda vähendatakse nõudeid järgides. Veopakendid varustatakse märgistega, mis viitavad aine ohtlikkusele ja riskidele.[1]
Ohtliku aine lekkimisel võib tekkida nii materiaalne kahju, keskkonnareostus kui ka oht inimese tervisele ja elule. Riske saab vähendada tugevate ja kestvate pakendite kasutamise, pakkeüksuste märgistamise ja õige käitlemisega. Kemikaalide käitlemisel tuleb kasutada sobivaid kaitsevahendeid. Kui veo ajal tekib leke, tuleb see likvideerida nii kiiresti kui võimalik.[1]
Ohtlike ainete veoeeskirjad erinevad veidi nende käitlemis- ja hoiustamisnõuetest. Kui ohtlikku ainet on lubatud vedada maanteel, raudteel, merel või õhus, peab see olema pakendatud, märgistatud ja dokumenteeritud vastavalt kehtivatele veoeeskirjadele.
Ohtlike ainete transporti reguleerivad järgmised rahvusvahelised eeskirjad:
- ADR (Accord euroéen relatif au transport international de marchandises dangereuses par route) – rahvusvahelised ohtlike ainete maanteeveo eeskirjad;
- IMDG (International Maritime Dangerous Goods) – rahvusvahelised ohtlike ainete mereveo eeskirjad;
- RAR (Restricted Articles Regulations) – rahvusvahelised ohtlike ainete lennuveo eeskirjad;
- RID (Regelement international concerment le transport des marchandises dangereuses par chemins de fer) – rahvusvahelised ohtlike ainete raudteeveo eeskirjad;
- SMGS-kokkuleppe teine lisa – ohtlike ainete veoeeskirjad SMGS-kokkuleppega ühinenud riikide raudteedel.[1]
Paljud ohtlikud ained jaotatakse pakendirühmadesse. Pakendirühmad on olulised sobiva pakendi või mahuti valikul ning mõjutavad veoviisi ja -tingimusi.[1]
Pakendirühmad näitavad aine ohtlikkuse taset:
- eriti ohtlikud ained (I);
- keskmiselt ohtlikud ained (II);
- vähest ohtu põhjustavad ained (III).[1]