Noarootsi Gümnaasium
Noarootsi Gümnaasium on Läänemaal Lääne-Nigula vallas Pürksis tegutsev rootsi keelt ja Põhjamaade kultuuri süvendatult õpetav riigigümnaasium.
Noarootsi Gümnaasiumi direktor on alates kooli asutamisest 1990. aastal olnud Laine Belovas.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Gümnaasium
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsikeelse gümnaasiumi rajamise idee Noarootsis pakkus välja Noarootsi juurtega arhitekt Ell Väärtnõu. 1988. aastal hakati arutama kooli detailplaneeringut ja arengukava. Kooli loomist toetasid Rootsi Suursaatkond, Eestirootslaste Kultuuri Selts ning Soomes tegutsev rootsi kultuuriselts Svenska Odlingens Vänner, kust tuli ka gümnaasiumi esimene rootsi keele õpetaja Virve Kuula. Kaasa aitasid haridusminister Rein Loik, Läänemaa haridusosakonna juhataja Hannes Danilov ja Lääne maavanem Andres Lipstok.[1]
Noarootsi Gümnaasium, mis hakkas ühena esimestest Eestis kasutama nimetust "gümnaasium", alustas tööd 1. septembril 1990 samas hoones koos Noarootsi Kooliga (1.–9. klass). Avaaktusel osales palju väliskülalisi, nende hulgas ka Rootsi konsul Håkan Damm. Samal aastal algas ka Pürksi mõisahoone renoveerimine. Renoveeritud mõis avati pidulikult 19. detsembril 1995. Avamisest võttis osa ka toonane Eesti president Lennart Meri. Mõisahoonesse kolis osa gümnaasiumiklasse ja ainekabinette. Tänapäeval asuvad mõisas rootsi keele õppeklassid. Sellest ajast on gümnaasiumis ka paralleelklassid.[1]
1992. aastal külastasid Noarootsi Gümnaasiumi Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia. Lisaks neile on gümnaasiumi külastanud veel ka näiteks kunstnik Ilon Wikland.
Loodusinfokeskus
[muuda | muuda lähteteksti]2011. aastal ehitati Nõukogude ajal laudana kasutatud hoone arhitekt Katrin Etverki projekti järgi ümber loodusinfokeskuseks. Seal korraldatakse loodusteemalisi konverentse, õpitubasid ja koolitusi.[2] Seal toimub ka osa gümnaasiumitundidest.
Traditsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Noarootsi Gümnaasiumil on rida värvikaid tavasid. Nii on koolis kombeks valida igal aastal õpilaste seast Noarootsi kuningas või kuninganna, jagada õukonnaametid ning kuulutada välja Noarootsi kuningriik. Noarootsi Kuningriik on teadaolevalt üks vanimaid koolitraditsioone. Idee sai alguse I lennu kontaktidest Riigikogu kuningriiklastega. I lend tegi pöördumise, et Eestist peaks saama kuningriik, ning tänu sellele andis Eesti Rojalistlik Partei Noarootsi Gümnaasiumile turbekirja. Kuningriik asutati 28. jaanuaril 1993. Esimeseks kuningaks trooniti Jorma Friedeberg.[3]
Kuningriik on eraldiseisev ja omavaoliline organ, mille eesmärgiks on Noarootsi Gümnaasiumi õpilaste meelelahutusega tegelemine ning heaolu tagamine. Selleks lahendavad nad probleeme, korraldavad aastas väga palju huvitavaid üritusi, nagu näiteks jõuluball, Royal Tälent Night, ööjalgpall jne.
Rootsi kultuuri ilminguna on üks kooli tähtsamaid pühasid luutsinapäev. Sel puhul esinevad õpilased Rootsi Suursaatkonnas Tallinnas. Koolis korraldataval üritusel lauldakse küünlavalgel rootsikeelseid laule, süüakse saiakesi ja loetakse luuletusi.
Õpilased annavad välja kooli ajalehte Carte Blanche, mis kajastab värskemaid juhtumisi koolielus ja kätkeb ka õpilaste omaloomingut.
Õpilaskodu
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna gümnaasiumis õpib noori mujaltki Eestist, elavad õpilased õpilaskodus. Koolinoorte kasutuses on kokku 22 korterit, kus kõigis on tehtud ka euroremont. Igal korterli on aegade jooksul välja kujunenud oma nimed, näiteks mõne varasema õpetaja järgi, kes samas korteris on elanud.
Sümboolika
[muuda | muuda lähteteksti]Koolil on päris oma hümn “Modersmålets sång”, mis on gümnaasiumile omaselt rootsikeelne.
Kooli logo on välja kujunenud kuningriigi traditsioonist.
Igal gümnaasiumi õpilasel ja töötajal on võimalus endale soetada ka omanimeline koolisõrmus ning erivärvilisi koolipusasid.
Koolil on kaks koolibussi, millest üks on 50-kohaline ja teine 8-kohaline.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Noarootsi koolihariduse lugu. Noarootsi Gümnaasiumi veebisait.
- ↑ Tobias, Riina. Noarootsi loodusinfokeskus tutvustab piirkonna eripära. Lääne Elu, 21. oktoober 2011.
- ↑ Undo, Monika, 2010. Noarootsi koolilood.