Neuropsühholoogiline hindamine

Neuropsühholoogiline hindamine on meetod, millega määratakse mingi kindla oskuse häirumise korral kahjustuse ulatus ning vastav ajupiirkond, mis võib ajuvigastuse või neuroloogilise haiguse tagajärjel kahjustunud olla. Uute aju piltdiagnostika meetodite toel saab üha täpsemalt määrata kahjustuse asukohta ajus, mistõttu on hindamise kese enam nihkunud kognitsiooni ja käitumise hindamisele erinevate neuropatoloogiliste protsesside efektide põhjal.

Neuropsühholoogilise hindamise tuumikuks on neuropsühholoogiliste testide kasutamine kognitiivse funktsiooni hindamisel, kuigi neuropsühholoogiline hindamine hõlmab kindlasti enamat kui lihtsalt testide läbiviimine ja hindamist. On oluline, et neuropsühholoogilised hindamisvahendid võtaksid arvesse ka isiku vaimset seisundit. See on eriti tähtis Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide hindamisel. Kognitiivse funktsioneerimise aspektid, mida jälgitakse on orientatsioon, õppimine/mälu, intelligentsus, keel, visuaalne taju ja eksekutiivsed funktsioonid. Siiski on kliiniline neuropsühholoogiline hindamine põhjalikum, keskendudes isiku psühholoogilisele, isiksuslikule ja isikutevahelisele toimetulekule ning üldisematele kontekstist tulenevatele asjaoludele.

Hindamise põhjused

Hindamine võidakse läbi viia järgmistel põhjustel:

• Kliiniline hindamine – et mõista kognitiivsete võimete mustrit ja neid raskusi, millega isik peab toime tulema, ning et lihtsustada otsustuste tegemist meditsiinilises või rehabilitatsioonikeskkonnas.
• Teaduslik uurimistöö – et hinnata testitava kognitiivse funktsiooni ja struktuuri kohta püstitatud hüpoteese ning saada informatsiooni, mis lubaks eksperimentaalset testimist näha laiema kognitiivse profiili kontekstis.
• Meditsiinilis-õiguslik hindamine – mida kasutatakse kohtus või kriminaaljuurdlusel tõendusmaterjalina.

Eesmärgid

On välja toodud kolm neuropsühholoogilise hindamise eesmärki. Esiteks diagnoos, et määrata probleemi olemus. Teiseks, et mõista ajukahjustuse või sellest tuleneva kognitiivse defitsiidi olemust ja selle mõju indiviidile kavandamaks sekkumist, taastusravi või andmaks nõu ja soovitusi isiku võimekuse kohta sooritada mingeid kindlaid ülesandeid (nt valmisolek tööle naasmiseks või auto juhtimiseks). Kolmandaks võib hindamine olla vajalik funktsiooni muutuse määramiseks ajas, näiteks kirurgilise sekkumise tagajärgede või rehabilitatsiooniprogrammi mõju kindlaks tegemiseks aja jooksul.

Neuropsühholoogilise häire diagnoos

Kindlat tüüpi kahjustused ajus põhjustavad käitumuslikke ja kognitiivseid raskusi. Psühholoogiliselt on võimalik kahjustus tuvastada tehes sõeluuringuid, kasutades järgnevaid tehnikaid eraldi või kombineeritult.

Anamneesi võtmine

See sisaldab patsiendi ja tema pere meditsiinilist anamneesi, arenguliste verstapostide olemasolu või puudumist, psühhosotsiaalset anamneesi, probleemi iseloomu, tõsidust ja ajalisi muutusi. Psühholoog saab selle põhjal hinnata, kuidas patsienti ravida, ning selgeks teha, millised tegurid, on patsiendi käitumist mõjutanud.

Intervjuu

Psühholoogid kasutavad struktureeritud intervjuusid, et määrata, mis liiki neuroloogilise probleemiga on juhul tegemist. On olemas mitmeid spetsiifilisi intervjuuküsimustikke, näiteks "Short Portable Mental Status Questionnaire", "Neuropsychological Impairment Scale", "Patient's Assessment of Own Functioning" ja "Structured Interview for the Diagnosis of Dementia".

Testimine

Standardiseeritud testide tulemused lastel on heaks ennustajaks tulevastele või käesolevatele neuropsühholoogilistele probleemidele. Standardiseeritud testid lubavad lapse tulemusi võrrelda teiste lastega, kuna test on igal juhul ühte moodi läbi viidud. Tulemused on siiski ainult tööriistaks, et häire avastada, edasine testimine on siinkohal vajalik, et ametlikult diagnoos kinnitada.

Vaimse võimekuse testimine

Intelligentsuse testimine võib samuti infot anda käitumuslike probleemide kohta, mille põhjused peituvad ajus. Wechsleri skaalad on ühed enimkasutatavad testid intelligentsuse taseme määramiseks. Olemasolevate skaalade mitmekesisus, ülesannete olemus, samuti suur vahe sõnaliste ja soorituslike skooride vahel võivad anda vihjeid õppimishäirete ja konkreetsete ajukahjustuste asukoha kohta.

Muude valdkondade testimine

Neuropsühholoogilise testimise käigus kaardistatakse ka muid valdkondi nagu näiteks sensoorne taju, motoorsed funktsioonid, tähelepanu, mälu, auditoorne ja visuaalne infotöötlus, keel, probleemilahendusoskused, planeerimine, organiseerimine, protsessi kiirus. Neuropsühholoogiline hindamine testib kognitiivseid ja eksekutiivseid funktsioone, et määrata, kas patsiendi funktsionaalsetel ja käitumuslikel probleemidel on neuropsühholoogiline alus.

Hindamisest kogutud informatsioon

Neuropsühholoogilise testimise tulemused vahendavad olulist infot häire tüübi ja vastava kognitiivse funktsiooni kohta, mis selle häirega seostub. Hindamine aitab ka häire arenemise protsessi mõista, et ennetada tulevasi probleeme ja koostada efektiivne raviplaan. Eri hindamisvahendid aitavad määrata ka riskigruppe erinevate häirete jaoks. Siiski on oluline meeles pidada, et ühekordne testimine ei ole piisav ravi määramiseks või jätkamiseks, oluline on läbi viia mitmeid kordusteste, et kindlustada kasutatava ravi otstarbekus.

Hindamise kasulikkus

Olulisim faktor on hindamise põhjal saadud häire diagnoos, see seostub järgneva täpse ja otstarbeka raviga, kuna vaid täpse diagnoosi korral on võimalik ravi seostada täpselt häire endaga. Hindamine aitab psühholoogil ja patsiendil paremini mõista puudujäägi tõsidust ja vahendab efektiivsemaid otsustusi mõlemalt poolelt. Samuti on seeläbi kergem mõista süvenevate häirete iseloomu, kuna patsienti on võimalik korduvalt testida.

Üks valdkond, kus neuropsühholoogilised hindamised võivad kasuks tulla, on kohtulikud juhtumid, kus kriminaali süüdivus on kahtluse alla seatud seoses võimaliku ajukahjustusega. Neuropsühholoogiline hindamine võib paljastada ajukahjustuse seal, kus aju piltdiagnostika meetodid hätta jäävad, samuti on see abiks väiksema karistuse lootuses simuleerivate kriminaalide puhul.

Neuropsühholoogiline hindamine ei võta tavaliselt väga palju aega, enamik teste saab tehtud 6–12 tunni või veelgi lühema ajaga. See aeg ei hõlma aga testi tulemuste skoorimiseks, kokkuvõtete kirjutamiseks ja tulemuste tõlgendamiseks kuluvat aega.

Hindaja kvalifikatsioon

Neuropsühholoogiline hindamise viib tavaliselt läbi doktorikraadiga psühholoog, kes on saanud vastavad koolitused neuropsühholoogias ning tavaliselt osalenud ka järeldoktorantuuris neuropsühholoogia või neuroanatoomia valdkondades. Enamik neist on litsentseeritud ja praktiseerivad psühholoogid omal alal. Viimased arengud selles vallas lubavad kõrgelt treenitud isikutel küll teste läbi viia, kuid määravaid otsuseid testi tulemuste põhjal võivad teha vaid arstid.