Nebula auhind

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nebula auhind on kord aastas välja antav kirjandusauhind, millega tunnustatakse parimaid eelneval aastal Ameerika Ühendriikides välja antud ulmekirjanduse teoseid. Auhindade jagamist korraldab Ameerika ulmekirjanike ühing (SFWA), professionaalseid teadusulme ja imeulme autoreid koondav mittetulundusühing. Auhindamistseremoonia toimus esimest korda 1966. aastal, mil auhindu jagati neljas kategoorias erinevate pikkustega kirjandusteostele. Perioodidel 1974–78 ja 2000–09 jagati auhindu ka viiendas kategoorias, filmi- ja telestsenaariumitele. Nebula auhindade jagamise reegleid on auhindade ajaloo vältel mitu kroda muudetud; viimane muudatus reeglites toimus 2010. aastal.

Nebula auhindu loetakse "Ameerika kõige olulisemaks ulmeauhinnaks".[1] Auhinnatud teoseid on avaldatud erisarjadena ning tunnustus märgitakse sageli ära auhinnatud või nomineeritud teoste kaanel. Auhindamisele kuuluvad eelmise kalendriaasta jooksul ilmunud teosed; nõnda jagati 2016. aastal tunnustust 2015. aasta jooksul ilmunud teostele.

Auhind[muuda | muuda lähteteksti]

Nebula auhinnaga tunnustab Ameerika ulmekirjanike ühing (SFWA) igal aastal parimaid Ameerika Ühendriikides eelneva aasta jooksul avaldatud ulmekirjanduse teoseid. Rahalist autasu võiduga ei kaasne. Võitjatele antakse läbipaistev risttahuka kujuline auhind, mille sisse on valatud metallipurust udukogu ning poolvääriskividest planeedid.[2] Auhinna kujundas esimese auhindamistseremoonia jaoks Kate Wilhelmi visandi kohaselt J. A. Lawrence ning selle kujundus on jäänud muutumatuks.[3] Auhinnale võivad kandideerida kõik eelmise kalendriaasta jooksul avaldatud ingliskeelsed teosed. Kirjalikud reeglid teadusulme ja imeulme eristamiskriteeriumite kohta puuduvad; teoste klassifitseerimine ühte või teise kategooriasse on jäetud nomineerijate ja hääletajate otsustada.[2]

Nebula auhinna nominendid ja võitjad valivad SFWA liikmed, kuigi auhinnale kandideerivad autorid ei pea olema ühingu liikmed. Nominente  saavad igal aastal 15. novembrist 15. veebruarini esitada ühingusse kuuluvad ning ulmeteoseid avaldanud autorid. Hääletussedelile kantakse kuus kõige enam hääli saanud teost; viigi korral võib nominentide arv olla suurem. Seejärel saavad ühingu liikmed märtsi jooksul teha sedelile kantud kandidaatide seast oma valiku ning lõplikud tulemused avaldatakse mais toimuval Nebula auhinnatseremoonial. Oma teoste nomineerimine on keelatud, kuigi autorid võivad nominatsioonist keelduda, ning lõpphääletusel kuulutatakse viigi korral võitjaks rohkem nominatsioone saanud teos.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nebula auhindu jagati esimest korda 1966. aastal. Ettepaneku selleks tegi 1965. aastal SFWA sekretär-laekur Lloyd Biggle juunior, kelle idee järgi auhinna väljaandmist pidi rahastatama auhinnatud teoste antoloogiate müügist. Idee põhines Ameerika põnevuskirjanike ühingu väljaantaval Edgar Allan Poe' auhinnal ning auhinnatseremoonia eeskujuks olid Edgarite ja Hugode tseremooniad. Esimesel aastal anti auhindu välja neljas kategoorias – parima romaani, parima lühiromaani, parima jutustuse ja parima lühijutu eest; samad kategooriad on kasutusel ka tänapäeval. Aastatel 1974–78 ning 2000–2009 jagati Nebula auhindu ka filmi- ja telestsenaariumitele; 2009. aasta järel see kategooria kaotati ning asendati Ray Bradbury auhinnaga.

Kuni 2009. aastani kasutati Nebula auhindade jagamisel nn jooksva kandideerimisõiguse süsteemi, mille järgi teosed võisid auhinnale kandideerida nende ilmumisaastale järgneva aasta vältel. Selle tagajärjel oli võimalik olukord, kus teos valiti auhinna nominendiks aasta pärast avaldamist ning sai auhinna omakorda veel aasta hiljem. Lõplikule hääletussedelile kantavad teosed valiti nimekirjast, kuhu kanti kõik vähemalt kümme nominatsiooni saanud tekstid.[5] 1970. aastast oli hääletajatel juhul, kui nende meelest ükski nomineeritud teostest auhinda ei väärinud, võimalik hääletada selle välja andmata jätmise poolt; nii juhtus 1971. aastal parima lühijutu ja 1977. aastal parima stsenaariumi kategoorias.[2]

1980. aastal sai kandideerimisõiguse perioodiks senise detsembrist novembrini kestnud aasta asemel kalendriaasta ning auhindade väljaandmist korraldav SFWA sai õiguse hääletussedelile täiendava teose lisamiseks. Ühtlasi said autorid õiguse lugeda nomineerimisperioodi alguseks kõvade kaantega esmatrüki ilmumiskuupäeva asemel pehmekaanelise massiväljaande ilmumisaja. Selle reegli ning jooksva kandideerimisõiguse süsteemi tagajärjel läksid 2007. aastal kõik auhinnad juba 2005. aastal ilmunud tekstidele. 2010. aastast asendati mõlemad reeglid seetõttu praegu kehtivatega.[3]

Kategooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria Väljaandmisaasta Kirjeldus
Parim romaan 1966– Jutustavad tekstid pikkusega üle 40 000
Parim lühiromaan 1966– Jutustavad tekstid pikkusega 17 500 kuni 40 000 sõna
Parim jutustus 1966– Jutustavad tekstid pikkusega 7 500 kuni 17 500 sõna
Parim lühijutt 1966– Jutustavad tekstid pikkusega alla 7 500 sõna 
Parim stsenaarium 1974–1978, 2000–2009 Filmide või telesarjade seeriate stsenaariumid

Lisaks Nebulatele antakse samal auhinnatseremoonial välja ka mitmeid teisi auhindu, millest kõik ei ole küll iga-aastased. Kahe võitjad valitakse Nebula hääletussedelil:[6] 2006. aastal asutatud Andrew Nortoni auhind silmapaistva noortele täiskasvanutele suunatud ulmeraamatu eest ning Ray Bradbury auhind silmapaistva dramatiseeringu eest, mis 2010. aastal vahetas välja parima stsenaariumi auhinna.[3][7][8] Teisteks Nebulatega seotud auhindadeks on 1975. aastast alates elutöö eest jagatav Damon Knighti mälestuseks loodud suurmeistri auhind, 1995. aastast panuse eest ulmekirjandusse jagatav emeriitautori auhind, Kevin O'Donnell juuniori auhind ning 2009. aastast spekulatiivse fiktsiooni olulistele mõjutajatele antav Kate Wilhelm Solstice'i auhind. Kõiki nelja antakse välja korralduskomitee otsusel. Suurmeistriks või emeriitautoriks võib nimetada ainult elavaid kirjanikke; Solstice'i auhinda võib välja anda ka postuumselt.[9]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Nebula auhindu on kirjeldatud "Ameerika ühe kõige olulisema ulmeauhinnana" ning "ulmemaailma Emmy'dena".[1][10] Ühtlasi peetakse seda Hugo auhinna kõrval üheks prestiižikaimaks autasuks. Brian Aldiss on väitnud, et Nebula auhind põhineb rohkem teose kirjanduslikul tasemel, sellal kui Hugo on pigem selle populaarsuse kui kunstilise väärtuse baromeeter, märkides siiski, et auhindade võitjad kipuvad sageli ühtima.[11] David Langford ja Peter Nicholls ütlevad oma ulmekirjanduse entsüklopeedias (2012), et Nebula ja Hugo auhindu on sageli jagatud samadele teostele ning märgivad, et mitmete kriitikute meelest peegeldab Nebula nominentide valik "kirjanduslike võimete kõrval võrdväärselt poliitilisi võimeid", kuna kirjanduslik talent ei mängi populaarsusega võrreldes nii suurt rolli kui võiks arvata.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Flood, Allison (28. aprill 2009). "Ursula K Le Guin wins sixth Nebula award". The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.08.2009. Vaadatud 12.12.2011. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Franson; DeVore, A History of the Hugo, Nebula and International Fantasy Awards, pp. 9–11.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Nebula", The Encyclopedia of Science Fiction, 3rd ed., 2011–2013.
  4. "Nebula Rules". Science Fiction and Fantasy Writers of America (SFWA). 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.07.2011. Vaadatud 12.12.2011. 
  5. "About the Nebula Awards". The Locus Index to SF Awards: About the Awards. Locus Publications. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.07.2011. Vaadatud 12.12.2011. 
  6. "2012 Nebula Awards Nominees Announced" (finalists). SFWA. Retrieved 2013-04-27.
  7. "Norton Award Blog Tour". SFWA. Retrieved 2013-04-27.
    The Blog Tour preface (linked) incorporates a pertinent excerpt from the Nebula Awards rules.
  8. "Ray Bradbury Award". Locus. 15. jaanuar 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.08.2012. Vaadatud 18.08.2012. 
  9. "Solstice Award". SFWA. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.08.2012. Vaadatud 18.08.2012. 
  10. Garmon, Jay (3. oktoober 2006). "Geek Trivia: Science-fiction double feature". TechRepublic. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.02.2012. Vaadatud 12.12.2011. 
  11. Aldiss; Wingrove, Trillion Year Spree, p. 349.
Kasutatud kirjandus

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]