NR-1
Süvaveealus NR-1 (inglise keeles Deep Submergence Vessel NR-1) oli Ameerika Ühendriikide eriotstarbeline tuumaallveelaev.
Allveelaev ehitati Grotonis asuvas allveelaevatehases General Dynamics Electric Boat. Vette lasti 1969. aastal. Allveelaeva väljatöötamisel oli oluline osa John P. Cravenil.
NR-1 töötas paaris koos baaslaevaga MV Carolyn Chouest. Allveelaev oli 45 m pikk ja veeväljasurvega 400 tonni. Vee all võis liikuda kiirusega 3,5 sõlme. Meeskond oli 13-liikmeline.
Sukeldumissügavus oli kuni 915 m.
Allveelaeva NR-1 missioonid hõlmasid objektide otsinguid, geoloogilisi ja okeanograafilisi uuringuid ning veealuste seadmete paigaldamist ja hooldust.
NR-1 võis jääda vee alla isegi siis, kui piirkonda tabas halb ilm ning karm meri sundis kõiki teisi otsingu- ja päästelaevu sadamasse pöörduma.
1970. ja 1980. aastatel osales NR-1 paljudes salastatud missioonides, mis hõlmasid objektide ülestoomist süvamere põhjast.
Pärast kosmosesüstiku Challenger katastroofi 1986. aastal kasutati allveelaeva NR-1 Challengeri fragmentide otsimiseks merepõhjast.
1995. aastal kasutas allveearheoloog Robert Ballard allveelaeva NR-1 ja selle baaslaeva MV Carolyn Chouest, et uurida HMHS Britannicu vrakki, mis uppus Kreeka ranniku lähedal.
Allveelaev NR-1 oli ekspluatatsioonis kuni 2008. aastani.
Admiral Hyman G. Rickoveri plaanides oli küll luua NR-1-tüüpi allveelaevade flotill, kuid eelarvepiirangute tõttu jäigi NR-1 ainsaks omataoliste seas.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: NR-1 |