Nõudeõiguse aegumine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Nõudeõiguse aegumine (ingl expiry of the claim) on isiku õigus keelduda pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist kohustuse täitmisest. Aegumine ei lõpeta nõuet. Nõudeõiguse aegumine eraõiguses erineb teistes õigusharudes kasutusel olevast aegumise mõistest. Nõudeõiguse aegumine on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 10. peatükis.[1]

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Nõudeõiguse aegumisel on mitu eesmärki, millest esmane on võlgniku kaitse. Võlgniku kaitse on oluline, sest pika aja möödumisel võib olla järjest raskem nõudele vastuväiteid esitada, kuna tõendite kogumine on raskendatud. Võlgniku kaitse väljendab ka hea usu põhimõtet, sest võlgnik saab käsutusvabaduse ja ei pea olema valmis võimalikke kohustusi määramata aja jooksul täitma. Võlgnikule lisaks kaitstakse ka kolmandat võlgnikuks mitteolevat isikut alusetute nõuete esitamise eest. Aegumine on oluline õigusrahu ja õiguskindluse põhimõtte üldises rakendamises ja majanduskäibe vajaduste täitmises.[2]

Nõudeõiguse aegumine on õigustatud võlausaldaja poolelt. Kuigi ta kaotab sisuliselt aegumise tõttu oma vara, on tal võimalik aegumist takistada näiteks kohtusse hagi esitades. Võlausaldaja varalisi õigusi on proportsionaalselt piiratud.[2]

Nõue kui aegumise ese[muuda | muuda lähteteksti]

Aegumise ese on nõue ehk õigus nõuda teiselt isikult millegi tegemist või sellest hoidumist.[3] Aeguda saavad nõuded, aga mitte hagemisõigus. Aegumisele alluvad üksnes materiaalõiguslikud nõuded kogu eraõiguses. Nõuded peavad olema piisavalt hõlmatud ja suunatud teo tegemisele või sellest hoidumisele. Seadusest tulenevad absoluutsed õigused ega ühe poole kujundusõigused ei aegu. TsÜS ei reguleeri ka õigust lõpetavaid tähtaegu.[4]

Aegumise õiguslik tähendus[muuda | muuda lähteteksti]

Nõudeõiguse aegumine annab kohtus õiguse kasutada aegumist vastuväitena. TsÜS §-st 143 tuleneb, et kohus ei saa hagi aegumisele tuginedes omal algatusel kohaldamata jätta, vaid võlgnik peab sellele kohtus tuginema. Kui võlgnik on aegunud nõude vabatahtlikult ära täitnud, ei saa ta hiljem aegumisele tuginedes üleantut välja nõuda. Aegumine ei lõpeta tagatud nõuet ja võlausaldaja saab tagatisõigust endiselt realiseerida. Kui aegub pandiga tagatud nõue, siis on võlausaldajal endiselt õigus võlgnikult täitmise asemel panditud eset nõuda. Sama kehtib ka omandireservatsiooni puhul. Isiklike tagatiste puhul on võlgnikul sarnaselt põhivõlaga õigus tugineda aegumisele. Üld- ega eriõigusjärglus nõude aegumist ei mõjuta.[5]

Kohus ei saa aegumist ennistada ega aegumistähtaega pikendada. Aegumisele ei või tugineda, kui see on hea usu põhimõttega vastuolus. Tegu on erandjuhtudel kohtu kohandatavate olukordadega, kui õigust kuritarvitatakse.[6]

Aegumistähtajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tehingust tulenevad aegumistähtajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tehingust tulenev nõue aegub kolm aastat pärast tähtpäeva, millal nõue muutub sissenõutavaks. Et nõue sissenõutavaks muutuks, peab olema saabunud kohustuse täitmise tähtpäev. Kui on rikutud tehingust tulenevat kohustust, siis muutub nõue sissenõutavaks kohustuse rikkumisest. Kui aegumistähtaeg seisneb kokkulepitud tasu maksmises, siis algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumise aasta lõppemisest. See tähendab, et aegumist arvestatakse võlausaldajale soodsamalt täisaastate kaupa. Kui nõude sissenõutavaks muutumine toimub arve esitamisega, siis algab aegumistähtaeg kalendriaasta lõppemisest, millal arve võis esitada. Tahtliku rikkumise korral aegub tehingust tulenev nõue kümne aasta jooksul alates sellest, kui kohustatud isik oma kohustust tahtlikult rikkus.[7]

Seadusest tulenevad aegumistähtajad[muuda | muuda lähteteksti]

Erireegli puudumisel aegub seadusest tulenev nõue kümme aastat pärast tähtpäeva, millal nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue tuleneb lepinguvälisest kahju õigusevastasest tekitamisest, siis on aegumistähtaeg samuti kümme aastat. Aegumistähtaeg algab sel juhul ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama kahju olemasolust ja sellest, kes kahju tekitas. Alusetust rikastumisest tulenev aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab sel juhul ajast, kui õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on nõue.[8]

Erandlikud aegumistähtajad[muuda | muuda lähteteksti]

TsÜS-is on sätestatud kindlateks juhtumiteks erandlikud aegumistähtajad. Surma põhjustamise, tervise kahjustamise või vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab alates sellest, kui õigustatud isik sai teada või pidi teada saama isikust, kes kahju hüvitama peab. Sellised nõuded aeguvad õigusrahu tagamiseks hiljemalt 30 aasta jooksul pärast kahju tekkimist. Korduvatele kohustusele suunatud nõuded aeguvad üksikult ja igaühe aegumistähtaeg on kolm aastat. Sinna alla kuulub ka alaealiste laste ülalpidamiskohustus. Vindikatsiooninõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Sama kehtib ka perekonnaõiguslike ja pärimisõiguslike nõuete kohta. Kohtuotsusest tulenev nõue aegub kümne aasta jooksul. Kõrvalkohustused aeguvad koos põhinõudega, olenemata sellest, kas nende enda aegumistähtaeg on saabunud või mitte.[9]

Aegumise katkemine ja peatumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aegumise katkemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aegumise katkemise korral saab nõue uue aegumistähtaja ja seni kulgenud aegumist ei arvestata. Aegumise katkemise eesmärk on sama moodi nagu peatumisel heast usu põhimõtte tõttu võlausaldajale aegumisest tulenevat ebaõiglust vähendada. Aegumistähtaja katkemise tõendamiskoormis on võlausaldajal. Aegumise katkemiseks on kaks alust: nõude tunnustamine ja täitedokumendi täitmiseks esitamine.[10]

Nõude tunnustamise puhul teeb võlgnik midagi, millest on aru saada, et ta on võlast teadlik ja valmis endiselt oma kohustust täitma. Võlgnik võib nõuet tunnustada eri viisidel, milleks on õigustatud isikule võlgnetava osaline tasumine, tagatise andmine, intresside maksmine või muu tegu. Siia alla kuulub ka võlausaldajale tahteavalduse tegemine, võlatunnistuse, tšeki või veksli andmine. Nõude tunnustamise avalduse peab võlgnik või tema esindaja tegema võlausaldajale. Kui võlausaldaja on võla tunnistamise saanud pettusega, siis ei saa sellele hea usu põhimõtte tõttu tugineda.[11]

Täitedokumendi esitamisel on nõue tunnustatud kohtulahendi või muu täitedokumendiga, et pärast täitemenetluse alustamist oleks piisavalt aega täitmise sissenõudmiseks. Aegumine ei pruugi siiski alati täitedokumendi esitamisega katkeda, enamasti juhul kui täitetoiming tühistatakse, enne täitetoimingut võetakse täitedokument tagasi või täitedokumenti ei võetagi täitmiseks. Kui täitmisdokument jäetakse menetlusse võtmata või rahuldamata, siis olenemata sellest, et avaldus esitati aegumistähtaja kestel, ei ole aegumine katkenud.[12]

Aegumise peatumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aegumise peatumine tähendab, et nõudeõiguse aegumise hulka ei loeta teatud ajavahemikku. Aegumise peatumise eesmärk on kaitsta võlausaldajat, kui mingi temast sõltumatu asjaolu tõttu ei ole võimalik nõuet esitada. Aegumise peatumine erineb aegumistähtaja algusest, mis on seotud sellega, millal võlausaldaja nõudeõigusest teada sai või pidi teada saama.[13]

Peatumise aluseid on TsÜS-is rohkem kui aegumise katkemise puhul. Neist olulisimad on vääramatu jõud, teovõime piiramine, nõude üle läbirääkimised ja nõude esitamine menetluses lahendamiseks. Lisaks leidub aegumise peatumist reguleerivaid norme väljaspool tsiviilseadustikku. Aegumise peatumise ajal võib aegumine katkeda näiteks siis, kui võlgnik nõuet läbirääkimiste käigus tunnistab.[13]

Aegumine peatub menetlusõiguse ajal, mis tähendab eelkõige hagi esitamist tsiviilkohtumenetluses. Sel juhul peatub ainult nende nõuete aegumine, mille rahuldamist võlausaldaja kohtult nõuab. Kui esitatakse osaline hagi, siis peatub ka nõude aegumine ainult osaliselt. Hagi rahuldamata jätmisel ei ole hageja jaoks aegumise peatumisel tähtust, sest kohtusse ei saa samas asjas uuesti pöörduda. Tsiviilkohtumenetluses on hagiga võrdsustatud järgmised avaldused: nõude esitamine pankrotimenetluses, hagi esitamisele eelnev hagi tagamise avaldus, maksekäsu kiirmenetluse avaldus, tasaarvestusavaldus menetluses, kolmanda isiku kaasamise avaldus, avaldus eeltõendamismenetluses, menetlusabi avaldus ja muu hagita menetluse avaldus. Menetluse ajal nõude aegumine peatub, mitte ei katke, et kaitsta võlausaldajat juhul, kui kohtuvaidlus kestab üle kolme aasta.[14]

Aegumine peatub ka juhul, kui võlausaldaja määrab võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Sel juhul algab peatumine hetkest, kui võlgnik teada saab, et võlausaldaja on talle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määranud. Aegumine võib peatuda ka läbirääkimiste ajal, kui vaieldakse nõude üle. Läbirääkimised peavad olema arusaadavad ja pool peab selge käitumisega märku andma, kui läbirääkimised lõpevad või pooleli jäävad. Samuti peatub aegumine siis, kui nõue on esitatud kohtuvälistele organitele, mis hõlmab nii töövaidluskomisjone kui ka lepitus- ja vahendusmenetlust.[15]

Kui peatumine ära langeb, jätkub aegumine. Eesti õiguses ei ole aegumise maksimumtähtaegasid, mis tähendab, et nõude aegumine võib peatuda korduvalt. Aegumise peatumise aja hulka kuulub päev, mil peatumise asjaolu alguse sai või kehtimast lakkas. See tähendab, et pärast peatumise äralangemist jätkub aegumine järgmisel päeval. Üldreegel on, et pärast aegumise peatumise lõppemist on võlausaldajal aega kaks kuud, et nõue maksma panna.[16] Aegumistähtaja alguse tõendamiskoormat kannab võlausaldaja ja aegumise peatumise lõppemist peab tõendama võlgnik.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 325–326.
  2. 2,0 2,1 P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Komm vlj. Tallinn: Juura 2010, lk 439.
  3. Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 142 lg 1. – RT I, 06.12.2018, 3.
  4. P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Komm vlj. Tallinn: Juura 2010, lk 440-441.
  5. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 328-329.
  6. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 330.
  7. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 331–333.
  8. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 334–335.
  9. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 335–337.
  10. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 340–341.
  11. P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Komm vlj. Tallinn: Juura 2010, lk 504–508.
  12. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 346.
  13. 13,0 13,1 P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Komm vlj. Tallinn: Juura 2010, lk 503.
  14. V. Kõve. Aegumise peatumine hagi esitamise või muu menetlustoimingu tegemisega kohtus või kohtuväliselt. – Juridica VII/2010, lk 524.
  15. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 342–343.
  16. P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 345.
  17. V. Kõve. Aegumise peatumine hagi esitamise või muu menetlustoimingu tegemisega kohtus või kohtuväliselt. – Juridica VII/2010, lk 523.