Mārtiņš Lācis

Mārtiņš Lācis (1926)

Mārtiņš Lācis NSV Liidu postmargil

Mārtiņš Lācis (vene keeles Мартын Иванович Лацис, sünnijärgne nimi Jānis Sudrabs; 14. detsember 1888 Rozenbeksi vald, Võnnu kreis, Liivimaa kubermang – 11. veebruar 1938 Moskva, NSV Liit) oli läti päritolu Nõukogude riigitegelane ja Nõukogude Venemaa riikliku julgeolekuasutuse Tšekaa kolleegiumi liige ja Ukraina Tšekaa esimees (1919). Peamine Tšekaa inimsusvastaste kuritegude ja Punase terrori ideoloog.

Jānis Sudrabs sündis sulase peres ja sai hariduse kirikukoolis. 1905. aastal astus ta Läti Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse (läti keeles Latvijas sociāldemokrātiskā strādnieku partija, lühend LSDSP; vene keeles Социал-демократическая партия Латышского края, lühend СДЛК), aastail 1905–1907 tegutses Läti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Keskkomitee propagandistina. 1912. aastast tegutses Moskvas. Arreteeriti ja saadeti 1915. aasta augustis poliitilise tegevuse eest asumisele Irkutski kubermangu, kust aga 1916. aastal põgenes, asus elama Petrogradi ja lülitati VSDTP Petrogradi komiteesse.

Pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal oli ta Petrogradis Viiburi rajooni Punakaardi organiseerijaid.

1917. aasta oktoobris oli Lācis Petrogradis Viiburi rajooni revolutsiooni ettevalmistamisstaabi liige, seejärel Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liige ja Sõja-revolutsioonikomitee komissaride büroo juhataja.

15. novembrist 1917 oli ta Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige, piirkondlike omavalitsuste valitsuse juhataja.

20. maist 1918 oli Lācis ka ülevenemaalise kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise erakorralise komisjoni (tšekaa) kolleegiumi liige, 1918. aasta mais-juunis kontrrevolutsiooni vastu võitlemise erakorralise komisjoni osakonna juhataja. 1918. aasta juulis-novembris tšekaa ja sõjatribunali esimees, Idarinde Sõja-Revolutsiooninõukogu liige.

Tegevus tšekaas

Pooldas oma tegevuses bolševike ainuvõimu ning 1918. aastal pärast esseeride vastuseisu bolševikepoolsele talupoegade represseerimisele pooldas vasakesseeride kõrvaldamist ja nende suhtes repressioonide kasutamist.

Üheks repressioonide põhimõtteks oli tšekist Mārtiņš Lācise öeldud tees:

„Me ei sõdi üksikisikutega. Me hävitame kodanlust kui klassi. Ärge otsige juurdlusel andmeid või tõendeid selle kohta, et süüdistatav on sõna või teoga nõukogude vastu astunud. Kõigepealt tuleb temalt küsida, mis klassi ta kuulub, missugune on tema päritolu, kasvatus, haridus ja elukutse. Ja need küsimused peavadki määrama süüaluse saatuse. Selles on punase terrori mõte ja olemus.“

– Krasnõi Terror, 1. XI 1918

Originaalis:

„Не ищите в деле обвинительных улик о том, восстал ли он против Совета оружием или словом. Первым делом вы должны его спросить, к какому классу он принадлежит, какого он происхождения, какое у него образование и какова у него профессия. Все эти вопросы должны разрешить судьбу обвиняемого. В этом смысл красного террора.“

„Tšekaa – see ei ole uurimiskolleegium ja mitte ka kohus, see on tulevikupartei, kommunistliku partei lahinguorgan. Ta hävitab ilma kohtuta ja isoleerib ühiskonnast, paigutades koonduslaagrisse. Mis on öeldud – see on seaduseks. Tšekaa töö peab ulatuma kõikidesse ühiskonnaelu sfääridesse, kuhu on juurdunud kontrrevolutsioon – sõjaväeellu, tööstusse, rahvaharidusse, soovitavalt kõikidesse majandusorganisatsioonidesse, tervishoiu-, tuletõrjealasesse ja rahva side sfääridesse jne, jne.“

1919. aasta septembrist kuni 1920. aasta septembrini oli tšekaa Salajas-poliitilise osakonna ülem. 1920. aasta aprillis-septembris Ukraina tšekaa esimees.

1921. aastast oli majandustööl: Soolade peavalitsuse esimehe abi ja esimees. 1922. aastast Soolasündikaadi esimees ja Mäetööstuse peavalitsuse ülema asetäitja, 1923. aastast Vene NFSV Maaharimise rahvakomissariaadi kolleegiumi liige ja Riikliku Põllumajandussündikaadi esimees.

Samal ajal oli ka Moskva Põllumajanduspanga esimees ja Leningradi kirjastuse esimees.

1928. aastast oli ta ÜK(b)P KK ees maapiirkondades tehtava töö (по работе в деревне) eest vastutav instruktor ja osakonnajuhataja asetäitja, üks kollektiviseerimise ja kulakute represseerimise initsiaatoreist.

1932. aastast töötas ta G. V. Plehhanovi nimelise Rahvamajandusinstituudi direktorina.

29. novembril 1937 vahistati ta süüdistatuna kontrrevolutsioonilisse natsionalistlikku organisatsiooni kuulumises. 11. veebruaril 1938 mõisteti surma ja lasti maha.

Rehabiliteeriti postuumselt 1956. aastal.