Mustand:Nicola Sirkis

Nicolas Henri Didier Sirchis (prantsuse hääldus: [nikɔla ɑ̃ʁi didje siʁkis]; sündinud 22. juuni 1959), lavanimi Nicola Sirkis, on prantsuse muusik, keda tuntakse prantsuse rokkbändi Indochine lauljana. Ta on ainus bändi esialgsest koosseisust alles jäänud liige. Ta alustas bändi 1981. aastal oma sõbra Dominique Nicolas’ga, hiljem liitusid kaksikvend Stéphane ja Dimitri Bodianski.

Bänd on aktiivne olnud 40 aastat ja 2002. aastal saavutasid nad suure edu albumiga "Paradize“. Hiljem sai head kriitikat album "13“, mis ilmus 2017. aastal ja oli edetabelite tipus Prantsusmaal, Belgias ja Šveitsis. Gruppi peetakse kõige paremaks prantsuse rokkbändiks.

1992. aastal andis Nicola Sirkis välja sooloalbumi "Dans la Lune“, millel kaverdas mitmeid oma lemmiklaule prantsuse ja inglise keeles.

Nicola Sirkis kirjutas 1998. aastal ilmunud lühijuttude kogumiku "Les Mauvaises Nouvelles“ ja 2010. aastal ilmunud "Les petites notes du Meteor Tour“.

2023. aastal osales Sirkis kuulsa külaliskohtunikuna prantsuse tõsielusarja "Drag Race France“ teise hooaja saates "A Lé-Gen-Daire Return“.

Vanemate taust

Isapoolne suguvõsa on vene-juudi päritolu. Nad põgenesid 1933. aastal Chișinăust (Bessaraabia pealinn, nüüd Moldova pealinn) antisemitismi eest, töötasid mõned aastad Palestiinas kibutsis ja siis kolisid Toulouse’i elama. Ta isa Jean Sirchis (1925-2021) kaotas 12-aastaselt beebist väikevenna. Teise maailmasõja ajal pääses ta napilt haarangust. Enne Prantsusmaa vabastamist ei lubatud tal astuda Toulouse’i keemiakooli. Ta hakkab Tarni departemangus vastupanuliikujaks ja kommunistiks.

Emapoolne suguvõsa on katoliiklik, pärit Les Vosges’i departemangust ja poliitiliselt parempoolne militaarne prantsusepere, kel kombeks teietada oma vanemaid. Ta ema Michèle Henry kohtas Jean Sirchist Saclay kommuunis ja nad abiellusid 1956. aastal kirikus, kus lubati uskudevaheline liit. Nende lapsed ristiti ja nad käisid armulaual.

Tormiline noorus

Kui Nicola ja Stéphane olid kaheaastased ning elasid Igny kommuunis, kolis pere Brüsselisse, kus nende isa määrati keemiainseneriks Euratomis. Nad kasvasid pigem jõukas peres ja kuulasid vanemate armastatud klassikalist muusikat.

Ta vanemad lahutasid, kui ta oli 12-aastane. Vanemad panid oma kolm poega Saint Jean-Baptiste de la Salle internaatkooli Estaimpuis munitsipaliteedis Prantsuse-Belgia piiril. Peale kahte aastat kolis ema lastega Prantsusmaale tagasi. Nicola Sirkis tõdeb, et oli nooruses tugevasti mõjutatud vanemate lahutusest, uimastitest ja alkoholist ning mitmeid kordi heideti ta venna Stéphane’iga koolidest (Emmanuel-Mounier gümnaasium ja Jacques-Monod gümnaasium Hauts-de-Seine’i departemangus) välja. Ta kukkus ka keskkooli lõpueksami neli korda läbi.

Noormeest huvitas punkmuusika ja ta kuulas briti gruppe nagu The Cure, The Stranglers ja The Clash.

Eraelu

Nicola Sirkisel on kaksikvend Stéphane (22. juuni 1959 – 27. veebruar 1999) ja vanem vend Christophe (sündinud 6. aprillil 1957). Stéphane ühines Indochine’iga 1982. aastal ning mängis süntesaatorit ja kitarri. Ta jäi bändi kuni suri C-hepatiiti peale aastaid uimastisõltuvusega võitlemist. Nende vanem vend kirjeldas 2009. aastal ilmunud raamatus "Starmustang“ oma vaatepunkti ja süüdistas Nicolad Stéphane'i surmas. Nicola on lähedane Stéphane'i tütre Lou’ga (sündinud 8. augustil 1990), kes lõi oma bändi Toybloïd. Mõnikord esineb ta Indochine’iga, hiliseim ülesastumine oli nõo Théaga, et tähistada Nicola 60ndat sünnipäeva 22. juunil 2019.

Nicola abiellus 1990ndatel kaks korda – esimest korda graafilise disaineriga Marion Bataille’ga, kes disainis kaks Indochine'i kaanepilti aastatel 1982—1989 ja teist korda 1995. aastal näitlejanna Marie Guillard’iga, kellega lahutasid 1998. aastal.

1996. aastal tutvus ta Gwenaëlle Bouchet’d (tuntud kui Gwen Blast), basskitarrist bändis Madinkà. Nad abiellusid 2003. aastal ja lahutasid 2009. Neil on tütar Théa (sündinud 25. oktoobril 2001). Ta tütar inspireeris mitmeid Indochine'i laule: "Bye Bye Valentine“, "Memoria“, "2033“ ja "Mao Boy“. "Mao Boy“ on kirjutatud enne Théa sündi ja räägib vanemaks saamise rõõmudest ja kartustest. Viimase laulusalmi algus viitab venna surmast tingitud kurbusele ja uue elu sünnist tulevale rõõmule.

Nicolal on kaks poega: Alice-Tom (sündinud 2008. aasta oktoobris) ja Jules (sündinud 2016. aasta jaanuaris).

Ühiskondlikud seisukohavõtud

Indochine mängis 15. juunil 1985 Pariisis Concorde’i platsil SOS Racisme’i liikumise organiseeritud kontserdil.

Grupp lindistas 2002. aastal Talking Heads’i loo "Road to Nowhere“ kaveri pressivabaduse toetuseks ilmunud albumile. 2008. aastal lindistasid nad oma versiooni Dead or Alive’i loost You Spin Me Round (Like a Record) Piirideta ajakirjanike toetuseks, et boikoteerida Pekingi olümpaimängude avatseremooniat.

Nicola Sirkis toetab mitmeid organisatsioone :

• ·      Craniopharyngiome Solidarité, mis informeerib ja toetab sellest haruldasest haigusest puudutatud perekondi ja isikuid (alates 2006. aasta septembrist);

• ·        Les Parents, millele pani aluse Willy Pierre peale 13-aastase Matteo surma, ühing aitab koolikiusu ohvreid ja võitleb selle vastu. Singel "College Boy“ (2013) mõistab hukka homofoobia ja õpilaste vägivalla koolikeskkonnas. Xavier Dolani lavastatud muusikavideo aktsepteeritud vägvallast loob poleemika vajadusest näidata šokeerivaid kaadreid ja meediahuvi soodustab reklaami.

• ·        le Refuge, mis võitleb seksuaalse sättumuse ja transidentiteedi diskriminatsiooni vastu perekondades.

• ·        DreamTim, mis loodi 2020. aastal Timile. Tim on ajukasvajaga laps, keda opereeriti 13 korda. Organisatsiooni eesmärk on tõsta teadlikkust vere- ja organidoonorlusest.

Grupi ametlikul veebilehel on rubriik "Seotud lehed“, mille lingid viivad erinevate organisatsioonideni, kes võitlevad seksuaalse diskrimineerimise, homofoobia ja rassismi vastu ning toetavad pressivabadust, Tiibetit, looduskaitset kui ka heategevusorganisatsioone, eriti meditsiinialaseid.

Nicola Sirkis mõistis hukka osade räpigrupi Sexion d’assaut liikmete homofoobsed laulusõnad ja vahetas seetõttu plaadifirmat.

Panus Indochine’i

1980. aastal ühines Nicola venna Stéphane’i muusikagrupiga Les Espions, mille repertuaaris oli kümmekond laulu. Nende esimene esinemine oli Angers’s pulmas.

1981. aasta mais loob ta Dominique Nicolas'ga grupi Indochine inspireerituna Marguerite Duras teosest. Ta esinejanimeks saab Nicola Sirkis. Ta vend Stéphane (süntesaator) ja Dimitri Bodiansky (saksofon) ühinevad nendega, et kontserte anda. Esimene kontsert toimus 29. septembril 1981 Pariisis Rose Bonboni klubis, kus pungist ja selle vägivaldsusest mõjutatud Nicola teatab tõredalt publikule laulupealkirjad. Nende esimene singel "Dizzidence Politik“ ilmus 1982, seejärel laul "L'Aventurier“ ja samanimeline debüütalbum, mis olid edukad. Järgnesid albumid "Le Péril jaune“, "3“ ja "7000 danses“ ja hitid "Kao Bang“, "Canary Bay“, "3 nuits par semaine“, "3e sexe“, "Tes yeux noirs“, "Salômbo“, "Les Tzars“.

• 1982. aastal ilmus album "L'Aventurier".
• 1983. aastal ilmus album "Le Péril Jaune".
• 1985. aastal ilmus album "3".
• 1987. aastal ilmus album "7000 Danses".
• 1990. aastal ilmus album "Le Baiser".
• 1993. aastal ilmus album "Un Jour dans Notre Vie".
• 1996. aastal ilmus album "Wax".
• 1999. aastal ilmus album "Dancetaria".
• 2002. aastal ilmus album "Paradize".
• 2005. aastal ilmus album "Alice et June“.

• 2006. aastal esinesid nad Hanoï ooperi sümfooniaorkestriga, et tähistada grupi 25. aastapäeva.

• 2009. aastal ilmus album "La République des Meteors“.

• 2013. aastal ilmus album "Black City Parade“.

• 2017. aastal ilmus album "13“.