Mustand:Kambja ristimets
Kambja ristimets (ka Kambja ristipuud) asub Tartu maakonnas, Kambja vallas, Kambja alevikus Männi tänava ja Metsavahe tee ääres ehk matuseteekonnal Kambja surnuaiale. 22.06.2021 sai Kambja ristimets kultuurimälestise staatuse.
Muistise kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
2020. aastal loendati mälestise piirkonnas kokku 11 ristipuud, mille seas on nii kuuski kui mände. Enamusele neist on tehtud mitu risti. Tõenäoliselt oli ristimets minevikus suurem, kuid mitmete raiete tõttu on see vähenenud.[1]
Kambja ristipuude ristid on üsna kinni kasvanud, kuid viiel puul on ristide asukohad selgelt näha. Männi tänava alguses Suure-Kambja tee ääres on kuusel üks selge rist. Metsavahe tee ja Männi tänava ristil asuval viltusel kuusel on samuti üks ristimärk. Veidi maad edasi on vanal männil neli selgelt nähtavat risti ja sellest järgmisel üks. Mõnikümmend meetrit edasi on suure kuuse tüvel rist kõrgusega u 25 cm. Kinnikasvanud koorevigastused neil ja kõrvalistel puudel lubavad arvata, et varem oli riste rohkemgi.[2]
Ristid jäävad puudel enam-vähem inimese silmade kõrgusele. Kui puul on mitmed ristid ees, siis tehakse uus vabale kohale võimalikult suurelt.[3] Nii asuvad ristid maapinnast 1 – 1,65 m kõrgusel ning on tavaliselt 10 – 15 cm kõrged.[2]
[---] Kui autoga sõideti, sis seisti autokatusele, et saaks kõrgemale lõigata. Rist lõigati mälestuseks ja, et tagasi ei tule enam. (RKM II 392, 30 (3)< Kambja khk., 1985)
1933. aasta suvel Richard Viidalepa poolt koostatud Kambja kihelkonna etnograafiline kirjeldus sisaldab lõiku Kambja ristipuudest: „Ristidega kuuski Kambja kiriku ja surnuaia lähedal metsas, tee ääres. Esimesel kuusel on näha neli koore sisse lõigatud risti, teisel õige suur rist ja selle all aastaarv „1932“.[2]
- Näited ristipuudesse lõigatud ristidest.
-
-
-
Ristipuu traditsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Ristilõikamise traditsiooni on Eestis esimest korda kirjeldatud 17. sajandil, praeguseks on see säilinud vaid Kagu-Eestis. Ühe ristimetsa kasutajaks oli üks või mitu küla. Tavaliselt tehti ühele puule üks rist, kuid leidub ka ristipuid, millel on riste mitu - kombekohaselt lõigati ühe pere ristid ühele puule.[4] Lõunaeestlaste uskumuste kohaselt ei murta ristipuudelt oksi ega ei langetata neid - reeglite vastu eksija saab karistatud. [5]
Võru- ja Tartumaal asuvate kihelkondade traditsioonilisse matusekombestikku kuulub iseloomuliku rituaalina risti puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust (või ärasaatmispaigast) kalmistule.[3] Arvatakse, et traditsioon tuleb eelkristlikust animistlikust perioodist, kui arvati, et surnute hauatagune elu jätkub metsas, kuhu sel ajal laibad jäeti või maeti. Hingede tee tagasi koju tõkestati erinevate mälestusohvrite ja tõrjemaagiliste toimingutega - mälestusohvrina seoti puudele värvilisi lõngu ja paelu, kuid ristiusu levides võeti kasutusele ristimärk.[5] Praegusajal käsitletakse ristimärgi lõikamise kommet kui lahkunu mälestusriitust.[6]
Risti lõikab puusse ristipoeg[7] või lähim(ad) meessoost sugulane(sed), kes võimalusel sõidab surnuautos kaasa. ,,Õiges kohas“ matuserong peatub.[3] Tihti pakutakse ristilõikamise kõrvale ka rituaalne pits alkoholi ja võimalusel ka suupisteid.[8]
Egale inimesele tetti iks puu külge rist. Kui läbi mõtsa viidi ja mateti. Kes kõõge sugulamb oli, see lõigas. Kas pojaq või väimeheq. Meesterahva iks lõigassiva! [---] Kõik seisva niikavva kui rist tetti, siis istsiva pääle ja sõidiva edesi. (ERA II 63, 231 (2)< Kambja)
Tänapäeval, kui Lõuna-Eesti külad on inimestest tasapisi tühjenenud ning traditisoonitundjaid napib, kutsutakse matustele spetsiaalselt ristilõikaja, kes tunneb traditsiooni ega karda seda teha.[7] Ristilõikamiseks tehtud peatus on omastele viimane lahkunuga koosolemise hetk enne temaga lõplikku hüvastijätmist kalmistul, kuhu tulevad jumalaga jätma needki tuttavad, keda mingil põhjusel peiedele ei kutsutud.[9] Harvem on riste lõigatud puusse ka nendes kohtades, kus inimene(sed) on õnnetult surma saanud.[8]
[---] Seda risti vaadati ja mäletati hiljem, kui sealt mööda mindi. (ERA II 298, 231/2(1)< Kambja khk., 1933)
Ristilõikamise traditsioon ei kuulu kiriklike matusetalituste hulka, kuid enamikud Lõuna-Eesti maakoguduste õpetajad siiski aktsepteerivad seda kommet, tuues põhjenduseks surnu ja tema lähedaste viimase soovi austamine. Osa väljastpoolt tulnud pastoreid on siiski risti lõikamise tava kristliku matusetalituse osana tauninud ja nende eest on toimingut varjatud.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "31121 Kambja ristimets". Kultuurimälestiste register. 26. märts 2021. Vaadatud 8. aprillil 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Kaasik, Ahto (25. veebruar 2020). "Ristipuud Männi tänaval". Kambja Valla Sõnumid. Vaadatud 8. aprillil 2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Torp-Kõivupuu, Marju. "Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus". www.folklore.ee. Vaadatud 8. aprillil 2024.
- ↑ "Ristimetsade kultuurimälestiseks tunnistamine". Riigi Teataja. 26. juuni 2021. Vaadatud 24. aprillil 2024.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Torp-Kõivupuu, Marju (2004). "Ristipuud maastikul ja usundilises jutupärimuses" (PDF). Mäetagused 27. Lk 105-125. Vaadatud 8. aprillil 2024.
- ↑ Hiiemäe, Mall (2020). Väike puu- ja põõsaraamat (PDF). Tartu: EKM Teaduskirjastus. Lk 16-17. ISBN 978-9949-677-66-5.
- ↑ 7,0 7,1 Kõivupuu, Marju (2023). Eesti mütoloogia algajale. Tallinn: Tänapäev. Lk 291. ISBN 9789916173329.
- ↑ 8,0 8,1 Torp-Kõivupuu, Marju (2003). "Ristipuude teedel". Setomaa EL. Vaadatud 12. aprillil 2024.
- ↑ Kõivupuu, Marju (2009). ,,Hinged puhkavad puudes“. Tallinn: Huma. Lk 55. ISBN 9789949408719.
ERA - Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu 1927-1944