Mona Hatoum
| Mona Hatoum | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
1952 Beirut, Liibanon |
| Tegevusala | installatsioonikunstnik |
| Tunnustus |
Sonningi auhind (2004), Rolf Schock Prizes kujutavas kunstis (2008) Premi Joan Miró (2011) |
Mona Hatoum (sündinud 1952 Beirutis) on Liibanonis sündinud palestiinlasest video- ja installatsioonikunstnik, kes elab Londonis.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mona Hatoum sündis 1952. aastal Liibanonis Beirutis palestiinlastest vanemate lapsena,[2] kuid ei pea end liibanonlaseks.[3] Hatoumi perekond ei toetanud tema püüdlusi kunsti teha.[4] Sellest hoolimata tegeles ta kogu oma lapsepõlve joonistamisega, illustreerides oma koolitöid.[5] Hatoum õppis Beiruti Ülikooli Kolledžis Liibanonis kaks aastat tarbegraafikat ja hakkas tööle reklaamiagentuuris.[5] 1975. aastal, kui Hatoum oli parasjagu reisil Londonis, algas Liibanoni kodusõda ning Hatoum oli sunnitud jääma eksiili. Ta jäi Londonisse ja õppis aastatel 1975–1981 nii Byam Shaw Kunstikoolis kui ka Slade'i Kaunite kunstide koolis (ülikooli kolledž, London).
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kesksel kohal keha[muuda | muuda lähteteksti]
Hatoumi töödes on esikohal keha. Sellega näidatakse, kuidas institutsionaalne vägivald inimestele mõjub.
„Ma ei ole tahtnud luua ühtegi tööd, mis oleks selles mõttes ühedimensiooniline, et oleks suunatud vaid intellektile. Tahtsin, et see oleks terviklik kogemus, mis hõlmaks keha, meeli, vaimu, tundeid, kõike.[6]“
Selliste teoste näited on "Look No Body!" (1981), "Under Siege" (1982), "So Much I Want to Say" (1983), "Corps Etranger" (1994) ja "Deep Throat" (1996).
Poliitiline dimensioon[muuda | muuda lähteteksti]
Töödel on poliitiline dimensioon, kuid pooli kunstnik ei vali:
„Ta kasutab oma analüütilist teravat silma ja on poliitiline kunstnik ilma agiteerimata või end konkreetsetesse positsioonidesse kaotamata. Ja ta jääb lihtsaks. See hoiab ära valepaatost.[7]“
Selliste teoste näited on "The Negotiating Table" (1983) ja "Measures of Distance" (1988).
Mitmemõttelisus[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmesse skulptuuri, mis on kujundatud lihtsalt ja mis mõjuvad esteetiliselt väga atraktiivsena, on Mona Hatoum ehitanud sisse n-ö konksud, mis alles teisel pilgul lasevad nähtavale tulla peidetud vägivallal. Muutes igapäevaste esemete materjali, proportsioone või funktsioone või lisades neile mingeid elemente, annab kunstnik edasi üksikisiku ohutunnet. Sellised teosed on näiteks "Divan Bed" (1996), "Untitled (wheelchair)" (1998), "Home" (1999) ja "Natura morta (Schrank mit geschwungener Front)" (2012).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Cube, White. "Artist | White Cube". whitecube.com.
- ↑ Riggs, Terry. "Mona Hatoum", Tate, Vaadatud 14.03.2017.
- ↑ Antoni, Janine (1998). "Mona Hatoum". BOMB. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2011. Vaadatud 14.03.2017.
- ↑ Tusa, John. "Transcript of the John Tusa Interview with the Palestinian artist Mona Hatoum". BBC. Vaadatud 14.03.2017.
- ↑ 5,0 5,1 Tusa, John. "Transcript of the John Tusa Interview with the Palestinian artist Mona Hatoum". BBC. BBC. Vaadatud 14.03.2017.
- ↑ Christiane Weidemann: Mona Hatoum. Mit einem geschärften Bewusstsein für politisches Unrecht verarbeitet Mona Hatoum in ihrer Arbeit Erfahrungen von institutioneller Macht und Gewalt sowie der Bedrohung und Verletzlichkeit des Einzelnen. In: Christiane Weidemann, Petra Larass, Melanie Klier (Hrsg.): 50 Künstlerinnen, die man kennen sollte. Prestel, München 2008, ISBN 978-3-7913-3957-3, S. 137.
- ↑ Ingvild Goetz: Begegnung - Encounter. In: Ingvild Goetz, Rainald Schumacher, Larissa Michelberger (Hrsg.): Mona Hatoum. anlässlich der Ausstellung Mona Hatoum, Sammlung Goetz, München, 21. November 2011 - 5. April 2012, deutsch und englisch, Hatje Cantz Verlag, Ostfildern 2012, ISBN 978-3-7757-3153-9, S. 14.