Mikulin AM-34

AM-34
Tootja	Tehas nr 24
Paigutus	V-12 vedelikjahutusega ridamootor
Töömaht	46,9 L
Seotud	M-17
Kronoloogia
Järeltulija	Mikulin AM-35

Mikulin AM-34 oli Nõukogude Liidus 1930. aastatel toodetud lennukimootor, mis leidis kasutust lennukeil Beriev MBR-2, Tupolev TB-3, Tupolev TB-4, Tupolev ANT-20, ANT-25, Petljakov Pe-8, Kalinin K-7, Polikarpov I-17 ja Bolhovitinov DB-A.

Arendus ja tootmine

Aleksander Mikulin alustas M-34 mootori väljatöötamist 1928. aastal. Sel ajal toodeti Nõukogude Liidus peamiselt välismaiste lennukimootorite litsentseeritud koopiaid, kodumaised arendused seeriatootmiseni ei jõudnud. Mikulin seadis eesmärgiks asendada seeriatootmises olnud M-17 (BMW VI mootori litsentseeritud versioon) võimsama kodumaise tootega. Kuna Mikulin teadis, et mootorivalmistamise uusi tehnoloogilisi seadmeid ta kohe ei saa (Nõukogude masinatööstuse nõrkus), siis otsustas ta uue mootori valmimise kiirendamiseks kasutada võimalust mööda samas mõõdus detaile kui M-17 mootoril. Mootor sai ka mõõtmetelt umbes sama suur ning ka kinnituskohad jäid samadeks, kuid muidu oli tegemist täiesti uue konstruktsiooniga.

Algus läks vaevaliselt. Mootori joonised valmisid alles 1931. aasta aprilliks ning sama aasta suvel valmis tehases nr. 26 (kus toimus ka mootori M-17 tootmine) esimene katseeksemplar, mis jõudis Lennukimootoriehituse Keskinstituuti (vene keeles: Центральный Институт Авиационного Моторостроения – Tsentralnõi Institut Aviatsionnovo Motostrojenija, lühend ЦИАМ – TsIAM) alles 21. septembril 1931. Mootor oli varustatud importkarburaatori ning -magneetoga, kuid sellest hoolimata ei läbinud see stendikatseid. Aasta hiljem toodi katsetustele järgmine versioon mootorist, mis oli saanud juba Nõukogude Liidus toodetud K-34 karburaatori, kuid seegi ei läbinud katsetusi. Parandatud versioon esitati 1933. aasta jaanuaris uuesti katsetustele, kuid taas ei läbinud neid. Sama aasta oktoobris toimusid TB-3 lennukil mootori M-34 esimesed lennukatsed.

Hoolimata uue mootori töökindluse probleemidest, otsustati 1932. aastal alustada selle seeriatootmist Moskva tehases nr. 24. Kuna selles tehases varem M-17 mootorit ei olnud toodetud, siis tuli ikkagi kõik tehnoloogilised seadmed täiesti nullist uuesti teha. 1932. aasta jooksul valmis vaid 64 mootorit, kuid järgmisel aastal juba 790 mootorit. 1934. aastal oli M-34 väljas ka Kopenhaageni 2. rahvusvahelisel lennundusnäitusel, kui esimene Nõukogude Liidus konstrueeritud ja seeriatootmises olev võimas lennukimootor. Kuid paljud lääne eksperdid pidasid seda Itaalias projekteeritud ning Nõukogude Liidule müüdud tooteks. Seda nii mitmete konstruktsiooniliste lahenduste tõttu, mis olid omased Itaalia lennukimootoritele, kui ka uskumatuse tõttu, et Nõukogude Liidus iseseisvalt midagi sellist oleks võidud välja töötada.

1936. aastal, pärast propellerivõlli reduktoriga M-34R mootoriga varustatud Tupolev ANT-25 edukaid rekordlende, sai M-34 mootor uue tüübitähise AM-34. Nii tunnustati konstruktorit Aleksander Mikulinit, senise umbisikulise M (mootor) eesliite asemel hakati tema konstrueeritud mootorite puhul kasutama konstruktori nime esitähti. Teiste Nõukogude lennukimootorite puhul võeti selline tähistus kasutusele alles 1942. aastast.

Versioonid

M-34

Esimene sarimudel, reduktorita. Esimesed mootorid kasutasid imporditud Zenith 90R karburaatoreid, hiljem asendati need Nõukogude Liidus toodetud K-34 karburaatoritega. Oli tootmises kuni 1939. aastani. Nimivõimsus 800 hj, tühimass 608 kg.

Paaris M-34

Kaks mootorit, mis oleksid käitanud üht propellerit. Projekt Kalinin K-7 lennukile, kuid tootmisse ei jõudnud.

M-34F

1933. aastal toodetud väikeseeria forsseeritud mootoreid, nimivõimsus 830 hj.

M-34R

R nagu reduktor. Nimivõimsus 800 hj; tühimass 670 kg. Läbis riiklikud katsed 1933. aasta mais ning oli seeriatootmises sama aasta lõpust kuni 1939. aasta lõpuni.

M-34RD

D nagu Dalnii ehk kaug. Kümme eriti hoolikalt valitud detailidest käsitsi koostatud M-34R mootorit Tupolev ANT-25 rekordlennukile. Nimivõimsus 830 hj. Hiljem toodeti veel 50 samasugust mootorit Tupolev TB-3 pommituslennukeist ehitatud VIP reisilennukitele.

M-34N

N nagu Nagnetatel (ülelaadur, inglise: supercharger). Lennukimootoriehituse Keskinstituudis loodud üheastmelise tsentrifugaalkompressori tüüpi ülelaaduriga mootor läbis riiklikud katsed 1933. aasta novembris ja selle seeriatootmine algas 1934. aasta novembris. Mootori nimivõimsus 820 hj.

M-34RN

Reduktori ja ülelaaduriga versioon valmis 1934. aasta suvel, kuid ei läbinud sama aasta septembris toimunud riiklikke katseid.

M-34NA

M-34N veidi täiustatud versioon. Sama võimsuse, kuid veidi suurema tööeaga.

M-34RA

M-34R samade muudatustega versioon nagu M-34NA puhul.

M-34RNA

M-34RN, milles olid tehtud samad muudatused, mis NA ja RA versioonides. Läbis lennukatsed TB-3 lennukil 1935. aasta mais ning seeriatootmises sama aasta lõpust.

M-34NB

Täiustatud NA versioon, võimsus jäi samaks, kuid tühimass õnnestus vähendada 638 kilogrammini.

M-34RNB

NB mudel samuti kergema reduktoriga. Võimsus jäi samaks, kuid tühimass õnnestus vähendada 725 kilogrammini. Tootmises 1935. aasta oktoobrist kuni 1939. aasta lõpuni.

M-34P

P nagu Pušetšnõi (automaatkahuriga). M-34RN versioon, mis pidi saama kahuri mootori silindriridade vahele. Tellimus anti 1934. aasta augustis, kuid muud infot selle arenduse kohta ei ole.

M-34NV

NV nagu Neposredstvennii Vprõsk ( otsesissepritsega). Läbis stendikatsed 1935. aastal ja lennukatsed 1937. aastal, kuid tootmisse ei jõudnud.

M-34RNV

NV reduktoriga versioon.

AM-34RNV-TK

1938. aastal valminud prototüüp, RNV versioon TK-1 turbokompressoriga.

AM-34RS

1938. aastal valminud segajahutusega prototüüp, silindripead olid antifriis etüleenglükool jahutussärgiga, silindrid ise õhkjahutusega.

AM-34NF

Ülelaaduri ja TK-1 turbokompressoriga prototüüp. Läbis lennukatsed kuid seerias ei toodetud. Surveaste 6,6:1 nimivõimsus 985 hj.

M-34N2B

Ühe mehaanilise ülelaaduri ja kahe turbokompressoriga, nelja K-4 karburaatoriga prototüüp. Nimivõimsus 1030 hj.

AM-34FRN

F nagu Forsirovannii (forsseeritud), reduktori ja ülelaaduriga versioon. Arendus algas 1934. aastal, tootmisse jõudis alles 1938. aastal. Nimivõimsus 1200 hj ja tühimass 690 kg. Oli väljas 1937. aasta Pariisi lennundusnäitusel lennukil ANT-25.

AM-34FRNA

Esimene seeriatootmisse jõudnud FRN versioon. Nelja karburaatoriga.

AM-34FRNB

Järgmine seeriatootmisse jõudnud FRN versioon. Kuue karburaatoriga.

AM-34FRNV

Viimane seeriatootmisse jõudnud AM-34 versioon. Ehitati aastatel 1938–39.

AM-34RB

AM-34RNB ülelaadurita mootorid, tootmises 1938–39.

Laevamootorid

GM-34

Mootortorpeedopaatidele. Nimivõimsus 800 hj, tühimass 864 kg.

GAM-34F

GM-34 forsseeritud versioon. Kasutati mitmeid AM-34FRNV versiooni osi. Nimivõimsus 1000 hj, tühimass 1080 kg, surveaste 7,3:1.

GAM-34FN

GAM-34F versioon FN-25, ülelaaduri ja K-4 karburaatoriga. Tootmises alates 1939. aasta augustist.

GAM-34BP

Soomustatud jõelaevadele loodud versioon.

GAM-34BS

GAM-34BP arendus. Nimivõimsus 850 hj, tühimass 1045 kg.

Tehnilised andmed (AM-34R)

• Tüüp – 12-silindriline, 60° V-mootor
• Silindri läbimõõt – 160 mm
• Kolvi käik – 190/199 mm (vasak/parem silndriplokk).
• Silindrite kogutöömaht – 46,9 l
• Mass – 670 kg
• Jahutus – vedelikjahutus
• Nimi – 800 hj
• Surveaste – 6,0:1