Mikulin AM-34

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
AM-34
TootjaTehas nr 24
PaigutusV-12 vedelikjahutusega reasmootor
Maht46,9 L
JäreltulijaMikulin AM-35
SeotudM-17

Mikulin AM-34 oli Nõukogude Liidus 1930. aastatel toodetud lennukimootor, mis leidis kasutust Beriev MBR-2, Tupolev TB-3, Tupolev TB-4, Tupolev ANT-20, ANT-25, Petljakov Pe-8, Kalinin K-7, Polikarpov I-17 ja Bolhovitinov DB-A lennukeil.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Mikulin alustas M-34 mootori väljatöötamist 1928. aastal. Sel ajal toodeti Nõukogude Liidus peamiselt välismaiste lennukimootorite litsenseeritud koopiaid, kodumaised arendused seeriatootmiseni ei jõudnud. Mikulin seadis eesmärgiks asendada seeriatootmises olnud M-17 (BMW VI mootori litsenseeritud versioon) võimsama kodumaise tootega. Kuna ta teadis nõukogude lennukimootoritööstuse nõrkust uute abiseadmete ja töövahendite valmistamisel, siis otsustas ta võimalust mööda kasutada samas mõõdus detaile, kui M-17. Mootor sai ka mõõtmetelt umbes sama suur ning ka kinnituskohad jäid samadeks, kuid muidu oli tegemist täiesti uue konstruktsiooniga.

Algus läks vaevaliselt. Mootori joonised valmisid alles 1931. aasta aprilliks ning sama aasta suvel valmis tehases nr. 26 (kus toimus ka mootori M-17 tootmine) esimene katseeksemplar, mis jõudis Lennukimootoriehituse Keskinsituuti (vene keeles: Центральный Институт Авиационного Моторостроения, lühend ЦИАМ) alles 21. septembril 1931. Mootor oli varustatud importkarburaatori ning -magneetoga, kuid sellest hoolimata ei läbinud stendikatseid. Aasta hiljem toodi katsetustele järgmine versioon mootorist, mis oli saanud juba Nõukogude Liidus toodetud K-34 karburaatori, kuid seegi ei läbinud katsetusi. Parandatud versioon esitati 1933. aasta jaanuaris uuesti katsetustele, kuid taas ei läbinud neid. Sama aasta oktoobris toimusid TB-3 lennukil mootori esimesed lennukatsed.

Hoolimata uue mootori probleemidest töökindlusega, otsustati 1932. aastal alustada selle seeriatootmist Moskvas asunud tehases nr. 24. Kuna selles tehases varem M-17 mootorit ei olnud toodetud, siis tuli ikkagi kõik abivahendid täiesti nullist uuesti teha. 1932. aasta jooksul valmis vaid 64 mootorit, kuid järgmisel aastal juba 790 mootorit. 1933. aastal oli M-34 väljas ka Pariisi lennundusnäitusel, kui esimene Nõukogude Liidus konstrueeritud ja seeriatootmises olev võimas lennukimootor. Kuid paljud lääne eksperdid pidasid seda Itaalias projekteeritud ning Nõukogude Liidule müüdud tooteks. Seda nii mitmete konstruktsiooniliste lahenduste tõttu, mis olid omased Itaalia lennukimootoritele, ning ka uskumatuse tõttu, et Nõukogude Liidus iseseisvalt midagi sellist oleks võidud välja töötada.

1936. aastal, peale reduktoriga M-34R mootoriga Tupolev ANT-25 edukaid rekordlende, nimetati M-34 mootor ringi AM-34 mootoriks. Nii tunnustati konstruktorit Aleksander Mikulinit, senise umbisikulise M (nagu mootor) eesliite asemel hakkati tema konstrueeritud mootorite puhul kasutama konstruktori nime esitähti. Teiste nõukogude lennukimootorite puhul võeti selline tähistus kasutusele alles 1942. aastast.

Versioonid[muuda | muuda lähteteksti]

M-34
Esimene sarimudel, ilma reduktorita. Esimesed mootorid kasutasid imporditud Zenith 90R karburaatoreid, hiljem asendati need Nõukogude Liidus toodetud K-34 karburaatoritega. Oli tootmises kuni 1939. aastani. Nominaalvõimsus 800 h.-j., tühimass 608 kg.
Paaris M-34
Kaks mootorit, mis oleksid käitanud üht propellerit. Projekt Kalinin K-7 lennukile, kuid tootmisse ei jõudnud.
M-34F
1933. aastal toodetud väikeseeria forseeritud mootoreid, nominaalvõimsus 830 h.-j.
M-34R
R nagu Reduktor. Nominaalvõimsus 800 h.-j.; tühimass 670 kg. Läbis riiklikud katsed 1933. aasta mais ning oli seeriatootmises sama aasta lõpust kuni 1939. aasta lõpuni.
M-34RD
D nagu Dalnii ehk kaug. Kümme eriti hoolikalt valitud detailidest käsitsi koostatud M-34R mootorit Tupolev ANT-25 rekordlennukile. Nominaalvõimsus 830 h.-j. Hiljem toodeti veel 50 samasugust mootorit Tupolev TB-3 pommituslennukeist ehitatud VIP reisilennukitele.
M-34N
N nagu Nagnetatel ehk ülelaadimisega. Lennukimootoriehituse Keskinsituudis loodud üheastmelise tsentrifugaalkompressoriga mootor läbis riiklikud katsed 1933. aasta novembris ja selle seeriatootmine algas 1934. aasta novembris. Mootori nominaalvõimsus 820 h.-j.
M-34RN
Reduktori ja tsentrifugaalkompressoriga versioon valmis 1934. aasta suvel, kuid ei läbinud sama aasta septembris toimunud riiklikke katseid.
M-34NA
M-34N veidi täiustatud versioon. Sama võimsuse kuid veidi suurema tööeaga.
M-34RA
M-34R samade muudatustega versioon, nagu M-34NA puhul.
M-34RNA
M-34RN, milles olid tehtud samad muudatused, mis NA ja RA versioonides. Läbis lennukatsed TB-3 lennukil 1935. aasta mais ning seeriatootmises sama aasta lõpust.
M-34NB
Täiustatud NA versioon, võimsus jäi samaks, kuid tühimass õnnestus vähendada 638 kilogrammini.
M-34RNB
NB mudel samuti kergema reduktoriga. Võimsus jäi samaks, kuid tühimass õnnestus vähendada 725 kilogrammini Tootmises 1935. aasta oktoobrist kuni 1939. aasta lõpuni.
M-34P
P nagu Pušetšnii ehk kahuriga. M-34RN versioon, mis pidi saama kahuri silindriplokkide vahele. Tellimus anti 1934. aasta augustis, kuid muud infot selle arenduse kohta ei ole.
M-34NV
NV nagu Neposredstvennii Vprõsk ehk vahetu sissepritsimisega. Läbis stendikatsed 1935. aastal ja lennukatsed 1937. aastal, kuid tootmisse ei jõudnud.
M-34RNV
NV reduktoriga versioon.
AM-34RNV-TK
1938. aastal valminud prototüüp, RNV versioon TK-1 turbokompressoriga.
AM-34RS
1938. aastal valminud segajahutusega prototüüp, silindripead olid etüleen-glükool jahutusega, silindrid ise õhkjahutusega.
AM-34NF
Tsentrifugaal- ja TK-1 turbokompressoriga prototüüp. Läbis lennukatsed kuid seerias ei toodetud. Surveaste 6,6:1 nominaalvõimsus 985 h.-j.
M-34N2B
Ühe tsentrifugaal- ja kahe turbokompressoriga, nelja K-4 karburaatoriga prototüüp. Nominaalvõimsus 1030 h.-j.
AM-34FRN
F nagu Forsirovannii ehk forsseeritud reduktori ja tsentrifugaalkompressoriga versioon. Arendus algas 1934. aastal, tootmisse jõudis alles 1938. aastal. Nominaalvõimsus 1200 h.-j. ja tühimass 690 kg. Oli väljas 1937. aasta Pariisi lennundusnäitusel.
AM-34FRNA
Esimene seeriatootmisse jõudnud FRN versioon. Nelja karburaatoriga.
AM-34FRNB
Järgmine seeriatootmisse jõudnud FRN versioon. Kuue karburaatoriga.
AM-34FRNV
Viimane seeriatootmisse jõudnud AM-34 versioon. Ehitati aastatel 1938–39.
AM-34RB
AM-34RNB mootorid ilma tsentrifugaalkompressoriteta, tootmises 1938–39.

Laevamootorid[muuda | muuda lähteteksti]

GM-34
Mootortorpeedopaatidele. Nominaalvõimsus 800 h.-j. tühimass 864 kg.
GAM-34F
GM-34 forseeritud versioon. Kasutati mitmeid AM-34FRNV versiooni osi. Nominaalv'imsus 1000 h.-j. tühimass 1080 kg, surveaste 7,3:1.
GAM-34FN
GAM-34F versioon FN-25 tsentrigugaalkompressori ja K-4 karburaatoriga. Tootmises alates 1939. aasta augustist.
GAM-34BP
Soomustatud jõelaevadele loodud versioon.
GAM-34BS
GAM-34BP edasiarendus. Nominaalvõimsus 850 h.-j. tühimass 1045 kg.

Tehnilised andmed (AM-34R)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tüüp - 12-silindriline 60° V-mootor
  • Silindri läbimõõt - 160 mm
  • Kolvi käik - 190/199 mm (vasak/parem silndriplokk).
  • Töömaht - 46,9 l
  • Mass - 670 kg
  • Jahutus - vesijahutus
  • Nominaalvõimsus - 800 h.-j.
  • Surveaste - 6,0:1

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]