Mikojan-Gurevitš MiG-3

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
MiG-3
MiG-3 at Mochishche.jpg
Taastatud MiG-3

Tüüp hävituslennuk
Tootja Mikojan-Gurevitš
Meeskond 1
Pikkus 8,255 m
Tiivaulatus 10,20 m
Tippkiirus 640 km/h
Lennukaugus 1195 km

Mikojan-Gurevitš MiG-3 (vene keeles Микоян-Гуревич МиГ-3) on Nõukogude Liidus ehitatud ja Teise maailmasõja ajal kasutusel olnud hävituslennuk, mis vahetas seeriatootmises välja Mikojan-Gurevitš MiG-1 hävituslennuki.

Konstrueerimine ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta augustis toimunud hävituslennuki I-200 riiklikel katsetustel tuvastati sel mitmeid puudusi, mis tuli kõrvaldada seeriatootmise käigus. Artjom Mikojan ja Mihhail Gurevitš otsustasid üksikute muudatuste järk-järgulise sisseviimise asemel ehitada veel ühe prototüübi, millel kõik muudatused korraga järele proovida; enne selle ehitamist aga kontrollida lennuki aerodünaamikat äsja valminud Aero- ja Hüdrodünaamika Keskinstituudi (vene keeles Центральный аэрогидродинамический институт, lühend ЦАГИ) uues suures aerodünaamikatunnelis. Katsetuste tulemusel tehti lisaks nõutud muudatustele ka mitmeid muid parendusi.

Tehtud muudatused olid järgmised.

  • Parema pikistabiilsuse saavutamiseks nihutati mootor 100 mm ettepoole.
  • Mootori jahutusvedeliku jaoks paigaldati uus radiaator.
  • Piloodi istme alla lisati veel üks 250-liitrine kütusepaak.
  • Mootori alla paigutati veel üks õlipaak.
  • Tuleohutuse tõstmiseks paigaldati jahutatud heitgaaside kütusepaakidesse juhtimise süsteem.
  • Suurenenud massi tõttu tugevdati telikut ning põhirattad vahetati 650 x 200 mm suuruste vastu.
  • Kabiini kuplit pikendati taha, et parandada piloodi vaadet tahapoole. See võimaldas ka piloodi selja taha paigutada riiuli RSI-1 (hiljem RSI-4) raadiosaatejaama jaoks.
  • Algne PBP-1 sihik vahetati PBP-1A vastu.
  • ŠKAS-kuulipildujate padrunitagavara suurendati 750 padrunini relva kohta.
  • Tiibade all olevale kahele pommikinnitusele lisati veel kaks, millele võis lisaks pommidele kinnitada ka RS-82 rakette. Maksimaalne lubatud pommikoorem oli 220 kg.
  • Tehti mitmeid muudatusi lennuki aerodünaamilise takistuse vähendamiseks.

I-200 neljas prototüüp sooritas esmalennu 29. oktoobril 1940 ning läbis samuti edukalt katsetused. Samasugused muudatused tehti seeriatootmises 101. lennukist alates ning 9. detsembril 1940 nimetati tootmisliinil olnud I-200 lennukid alates sellest lennukist MiG-3. Esimene MiG-3 valmis 20. detsembril 1940. Sama aasta sees jõuti lõpetada veel 20 sama marki lennukit.

26. jaanuarist kuni 27. veebruarini 1941 toimusid kahe seerialennukiga riiklikud katsetused. Lennuki mass oli kasvanud veidi üle 250 kg, mis vähendas tõusukiirust ja lennulage. Kuid paranenud aerodünaamika tõttu kasvas maksimaalne kiirus nii maapinna lähedal kui suurtes kõrgustes. Probleemiks osutus aga see, et katsetuste tulemusel oli jäänud täitmata lennuväe üks põhinõudmisi – suurendada lennukaugust üle 1000 km. Artjom Mikojan ja Mihhail Gurevitš vaidlustasid selle katsetulemuse, nende arvestuse kohaselt oleks pidanud etteantud tingimustel lennuki kütusekulu arvestades lennukaugus olema vähemalt 1010 km. Nad väitsid, et kas olid mootorid valesti reguleeritud või kasutati vale režiimi. Oma õigsuse tõestamiseks korraldasid nad kahel seerialennukil korduskatse lennukauguse mõõtmiseks. Üks neist saavutas lennukauguseks 1100 km, teine 997 km. Kuna lennuk aga kõigi muude näitajate poolest vastas projekteerimisel esitatud tingimustele, siis selle seeriatootmine jätkus.

Juba 1940. aasta detsembris (st enne MiG-3 riiklike katsetuste toimumist) oli lennukiehituse rahvakomissariaat kehtestanud 1941. aasta tootmisplaanid. Nende kohaselt oleks tehas nr. 1 pidanud tootma 3500 seda tüüpi lennukit. MiG-3 seeriatootmist oleks pidanud alustama ka lennukitehased nr. 43 Kiievis ja nr. 21 Gorkis (nüüd Nižni Novgorod), kuid hiljem nendes tehastes tootmisest loobuti. Tehas nr. 1 oleks oma kohustusega ilmselt hakkama saanud, kui poleks alanud sõda. Jaanuaris toodeti küll ainult 140 lennukit, mis oli alla poole vajalikust kuutoodangust, kuid väljalase kasvas kuust kuusse ning juulis valmis 496, augustis 562 ja septembris 450 MiG-3 lennukit. Kuid siis tuli tehas evakueerida Kuibõševi ning tootmine peatus mitmeks kuuks.

Paralleelselt MiG-3 lennukitega tootis tehas nr. 1 ka Iljušin Il-2 ründelennukeid. Kui tehas nr. 1 hakkas uues asukohas tootmist taastama, saabus Stalini telegramm, milles ta palus suurendada Il-2 lennukite tootmist, kuna need olevat rindele vajalikumad. Kuna Iljušin Il-2-l kasutatud Mikulin AM-38 mootor oli ka MiG-3 poolt kasutatud Mikulin AM-35A edasiarenduseks ning tootmises samades tehastes, siis lõpetati Stalini soovi täitmiseks nii AM-35A mootori kui ka MiG-3 ehitamine. 1942. aasta alguses koostati Moskvast kaasa toodud detailidest vaid 30 lennukit. Kokku valmis 3178 MiG-3 hävituslennukit.

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-3 tarned väeosadesse algasid 1941. aasta kevadel. Lennukit oli palju keerukam piloteerida, kui enne teda polkude relvastuses olnud I-15, I-153 ja I-16 hävituslennukeid. Seetõttu võttis pilootide ümberõpe aega. 1. juuni 1941 seisuga oli väeosades 1029 MiG-3 lennukit, aga ainult 494 lendurit oli õppinud sellel lendama. MiG-3 oli tänu AM-35A mootorile väga heade kõrgusomadustega. 4. hävituslennuväe polk tulistas väidetavalt veel enne sõja puhkemist 1941. aasta juunis neil lennukeil alla kolm suures kõrguses lennanud saksa luurelennukit. Kuid tänu raskemale mootorile jäi MiG-3 kõrgustel alla 5000 meetri manööverdusvõimelt märgatavalt alla nii saksa hävituslennukile Messerschmitt Bf 109 kui ka kodumaisele konkurendile Jakovlev Jak-1. Kuna Idarindel toimusid õhulahingud enamasti just kõrgustel alla 5000 meetri, siis hakati MiG-3 lennukeid rohkem kasutama õhukaitse üksustes.

22. juunil 1941 oli enamik MiG-3 hävituslennukeid koondatud Nõukogude Liidu läänepoolsesse ossa, piiriäärsetesse sõjaväeringkondadesse. Leningradi sõjaväeringkonnas oli 164 MiG-3 lennukit, Balti Erisõjaväeringkonnas 135, Lääne Erisõjaväeringkonnas 233 ning Kiievi Sõjaväeringkonnas 195 ja Odessa sõjaväeringkonnas 195. Veel 64 MiG-3 hävituslennukit oli Nõukogude Liidu merelennuväe üksustes. Suur osa neist lennukeist kaotati sõja esimestel päevadel.

10. juuli 1941 seisuga oli õhujõududes alles 293 MiG-3 hävituslennukit. Sel ajal oli juba õhukaitse koosseisu üle antud 299 (neist enamik Moskva kaitseks loodud 6. õhukaitse korpuse koosseisus) ja merelennuväes veel 60 lennukit. 1941./1942. aasta talvel viidi kõik MiG-3 hävituslennukid õhukaitse- ja merelennuväe koosseisu, õhujõudude koosseisu ei jäänud ühtegi lennukit. 1942. aasta mais oli merelennuväes 37 MiG-3 lennukit ja õhukaitses 323. 1944. aasta juuniks oli ka merelennuvägi loobunud MiG-3 kasutamisest ning kõik säilinud lennukid olid õhukaitses. 1. jaanuari 1945 seisuga MiG-3 enam lahingüksustes ei olnud. Ilmselt oli veel üksikuid lennukeid lennukoolides ja reservüksustes.

Konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Jõuallikas – vesijahutusega 12-silindriline reasmootor Mikulin AM-35A kolmelabalise muutuvsammuga propelleriga VIŠ-61Š. Vesiradiaator asus kere keskosa all ja kaks õliradiaatorit kere ees külgedel. Stardivõimsus 990 kW (1350 hj), 6000 m kõrgusel 880 kW (1200 hj).

Plaaner – trapetsikujulise alltiivaga, segakonstruktsioonis, tiib puidust ja duralumiiniumist taladega, lõuendkattega. Kere terastorudest, eest duralumiinium, tagant kasevineerist kattega. Normaaljuhtpindadega. Telik kolmerattaline, sabarattaga. Rattad sissetõmmatavad keskele piki tiiba, ka sabaratas oli sissetõmmatav.

Lisavarustus – öise lennu seadmed, kõrgusmõõtur KPA-3, raadiovastuvõtja RSI-3. Kabiini taga soomusplaat 9 mm.

Relvastus – üks 12,7 mm kuulipilduja BS 300 padruniga, kaks 7,62 mm kuulipildujat ŠKAS á 750 padrunit. Tiibade all võis kanda kokku 220 kg pomme või 6 RS-82 reaktiivmürsku. Hilisematel lennukitel oli tiibade all veel kaks 12,7 mm BK kuulipildujat. Üksikutel lennukitel katsetati ka teistsuguseid pardarelvade kombinatsioone.

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Meeskond: 1
  • Pikkus: 8,255 m
  • Kõrgus: 2,62 m
  • Tiivaulatus: 10,20 m
  • Tiiva pindala: 17,44 m²
  • Tühimass: 2700 kg
  • Stardimass: 3718 kg
  • Maksimaalne kiirus: 640 km/h (7000 m kõrgusel); 495 km/h (0 m kõrgusel)
  • Lennukaugus: 1250 km
  • Lennulagi: 12 000 m
  • Tõusukiirus: 5,3 minutiga 5000 m kõrgusele