Mihhail Kotik

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Kotiku haud Tartus Raadi kalmistul

Mihhail Kotik (23. jaanuar 1923 Berditšiv, Ukraina – 20. detsember 1994) oli psühholoog, kes töötas Tartu Ülikoolis loogika ja psühholoogia kateedris õppejõu ning hiljem kateedri juhatajana. Tema peamiseks uurimissuunaks oli tehno- ja ohutuspsühholoogia.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal astus Kotik Moskva Lennundusinstituuti, kust kahe aasta pärast läks vabatahtlikuna sõtta, teenides lennuväes mehaanikuna. 1948. aastal lõpetas ta lennuväe inseneride akadeemia, mille järel hakkas tööle lennuväeinsenerina sõjaväe lennuväljal. 1970. aastal läks erru alampolkovniku aukraadis[1]. Psühholoogiaga hakkas ta tegelema olude sunnil: Nõukogude Liidus toimus lennukatastroof, mida uurinud komisjon süüdistas õnnetuses Mihhail Kotiku juhitud inseneriteenistust. Kotikul õnnestus aga tõestada, et tegu ei olnud tehnilise, vaid konkreetse indiviidi poolt tehtud veaga.[2] Sellest alates sai inimlike vigade analüüs Mihhail Kotiku üheks olulisemaks uurimisteemaks, millele on pühendatud mitmed venekeelsed monograafiad.[1]

1965. aastal kaitses ta tehnikateaduste kandidaadi kraadi ning 1975. aastal Moskva Ülikoolis psühholoogiadoktori väitekirja, aga kraad jäi kinnitamata. 1987. aastal kaitses Leningradis uue, ohutuse psühholoogia teemalise tööga edukalt psühholoogiadoktori kraadi.[1]

Ta sattus Tartusse Tartu Ülikooli loogika ja psühholoogia kateedri tollase juhataja Andres Pärli kutsel ning hakkas lugema tehnopsühholoogia kursust.[2] Alates 1966.aastast on Mihhail Kotik seotud Tartu Ülikoolis psühholoogia õpetamisega, millest ligi 10 aastat oli ta loogika ja psühholoogia kateedri juhatajaks ja ainsaks professoriks. Pärast emeriitprofessori kohale siirdumist jätkas ta kuni surmani psühholoogia loengute lugemist.[1]

Olulisimad tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Kotik avaldas 1978. aastal tehnopsühholoogia õpiku, mis oli üsna unikaalne nähtus vene keeleruumis[1]. Tema kõige olulisemaks tööks peetakse 1981. aastal ilmunud teost "Ohutuse psühholoogia". See on ka tema kõige tsiteeritum töö, mida 2012. aasta seisuga Web of Science’i andmetel on kümmekond korda tsiteeritud. 1971. aastal tuli Kotiku sulest teos "Inseneripsühholoogia lühikursus", kuhu ta koondas Tartu Ülikoolis peetud inseneripsühholoogia kursuse loengud. 1985. aastal avaldas raamatu "Juhtimise vead",[2] 1990. aastal aga "Inimlaps autoroolis. Psühholoogiaprofessori tähelepanekuid", kus käsitles liiklusohutuse psühholoogilisi aspekte.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvumist sai ta teenete eest Eesti kodakondsuse ja suri 1994. aastal leukeemiast nõrgestatuna kopsupõletikku.[2]

Mihhail Kotiku eluteed lennuväe inseneri ja teadlasena kajastati 2015. aasta jaanuarist märtsini Tartu Ülikooli raamatukogus näitusel "Professor Mihhail Kotik ja ohutuspsühholoogia".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 In memoriam. Mihhail Kotik. (1994). Postimees, 23. detsember.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Allik, J. (2012). Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kuidas käis psühholoogia õppimine Tartu Riiklikus Ülikoolis. Eesti Psühholoogide Liidu laualeht nr 50. [www] http://www.epll.planet.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=59:kui-arno-isaga-koolimajja-joudis-Olid (21.04.15)