Microsporum canis
| Microsporum canis | |
|---|---|
 Microsporum canis vaadelduna tumeväljamikroskoobis 400x suurendusega | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kottseened Ascomycota |
| Klass |
Eurotiomycetes |
| Selts |
Keratiiniseenelaadsed Onygenales |
| Sugukond |
Arthrodermataceae |
| Perekond |
Microsporum |
| Binaarne nimetus | |
|
Microsporum canis E. Bodin ex Guég. | |
Microsporum canis on kottseente hulka kuuluv patogeenne seeneliik, mis põhjustab peamiselt kassidel ja koertel, kuid mõnikord ka inimestel dermatofüütiat.[1]
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Microsporum canis’e kolooniad on valge kuni kollaka värvusega, sametise või puuderja struktuuriga.[2] Seen moodustab vaheseintega eraldatud hüüfe ning makro- ja mikrokoniide. Makrokoniidid on käävikujulised ja koosnevad 6 kuni 15 õhukese vaheseinaga eraldatud rakust. Suurus on neil umbes 35–125 × 7–20 μm ning need on ümbritsetud tugeva väliskestaga. Mikrokoniidid on 4–7 × 2,5–3,5 μm suurused nuijad moodustised.[2]
Levik ja elukeskkond[muuda | muuda lähteteksti]
Peamised Microsporum canis’e looduslikud peremehed on kodukassid ja koerad, kellel nad koloniseerivad nahka ja karva. Spooridena suudavad nad väliskeskkonnas elus püsida kuni 15 kuud.[1] Maailmas on see liik väga laialt levinud. Eriti sage on ta Iraanis, veidi vähem Inglismaal, Skandinaavia riikides ja Lõuna-Ameerikas. Täielikult puudub ta ekvatoriaalses Aafrikas.[3]
Patogeensus[muuda | muuda lähteteksti]
Microsporum canis kuulub kolme peamise seeneliigi hulka, mis põhjustavad 95% loomade seenhaigustest.[1] Peamiselt haigestuvad kassid ja koerad, kuid seen suudab nakatada ka kõiki teisi imetajaid.[1] Nakatumine võib toimuda nii otsese kokkupuute kaudu haigestunud loomadega kui ka kaudselt, näiteks mööbli, kammide, harjade ja riiete kaudu.[1] Seened toituvad nahas, küüntes ja karvades leiduvast keratiinist.[1]
Haigussümptomid ja diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Microsporum canis põhjustab infektsiooni kehal ja pea piirkonnas. Nahale tekivad punased, kergelt põletikulised ringjad kolded, kus karvad on ühelt kõrguselt murdunud ning osaliselt välja langenud, lisaks tekib peenehelbeline nahaketendus.[1][4] Kui vaadelda haiguskoldeid Woodi lambiga tekib erkroheline fluorestsents, mis on omane veel mitmele teisele sama perekonna liigile.[4] Helendust tekitab ühend nimega pteridiin, mida seen toodab aktiivselt kasvavates karvades.[3] Lõplik diagnoos saadakse haiguskoldest võetud proovi laboratoorsete uuringute põhjal.[4] Küünte seennakkuse (küünte dermatofüütia) puhul küüs pakseneb ja selle värv luitub ning lõpuks küüs eemaldub.[1]
-
7 päeva vanune koloonia agaril -
Makrokoniidid mikroskoobis 40x suurendusega
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Microsporum canis Fact Sheet www.infectionpreventionresource.com Kasutatud 05.02.2017 (inglise)
- ↑ 2,0 2,1 Microsporum caniswww.eol.org Kasutatud 05.02.2017 (inglise)
- ↑ 3,0 3,1 Rippon, J. W. (1988). Medical mycology: the pathogenic fungi and the pathogenic actinomycetes (3rd ed.). Philadelphia, PA: Saunders
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Karelson, M. (2009) Pindmised seenhaigused – dermatofüütia. Eesti Arst, nr 88(4), lk 292−299. ojs.utlib.ee Kasutatud 05.02.2017