Dermatofüütia

Allikas: Vikipeedia
Dermatofüütia inimese jalal

Dermatofüütia on aeroobsete seente tekitatud pindmine infektsioon naha pealmistes kihtides, küüntes ja karvades.[1]

Haigustekitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Dermatofüütiat tekitavaid seeni nimetatakse dermatofüütideks. Neid on teada üle 40 liigi perekondadest Epidermophyton, Microsporum ja Trichophyton.[1][2] Dematofüüdid suudavad lagundada sarvainet ning parasiteerivad inimeste ja loomade keratiini sisaldavates kudedes. Olenevalt seente peamisest elukeskkonnast ja levikuteest jaotatakse dermatofüüdid antropofiilseteks, geofiilseteks ja zoofiilseteks. Antropofiilsed haigustekitajad levivad inimeselt inimesele otsese kontakti teel või kaudselt, nakatunud esemete (näiteks jalanõud, kamm või rätik) kaudu. Levinud liigid on näiteks Epidermophyton floccosum, Microsporum audouinii ja Trichophyton rubrum.[1] Zoofiilsed seened levivad loomadelt inimesele, samuti otseses kokkupuutes haigestunud loomaga või kaudselt loomaga kokkupuutunud esemete või keskkonna kaudu, kus leidub nakatunud karvu või nahakettusid.[1] Levinud liigid on näiteks Microsporum canis, Microsporum equinum ja Trichophyton verrucosum. Harvem võib inimest nakatada ka pinnases leiduvad ehk geofiilsed seened, näiteks Microsporum gypseum.[1] On leitud, et spooride kinnitumiseks nahale piisab umbes kahest tunnist, seda soodustavad soe ja niiske keskkond, seente toodetud proteolüütilised ensüümid ja naha kaitsebarjääri defektid.[1] Kui nakatumine on toimunud, järgneb 1–3-nädalane inkubatsiooniperiood, mille jooksul toimub seene kasvamine sarvkihis ilma nähtavate haigustunnusteta.[1]

Klassifikatsioon ja sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Antropofiilsele nakkusele on iseloomulikud tagasihoidlikud põletikunähud, mistõttu seda nimetatakse ka mittepõletikuliseks dermatofüütiaks.[1] Zoofiilse nakkuse puhul tekib enamasti tugev nahapõletik ehk niinimetatud põletikuline dermatofüütia.[1]

Haigussümptomid sõltuvad sageli nakatunud kehapiirkonnast ja klassifitseeritakse selle alusel järgnevalt:

  • Jalgade dermatofüütia – nahakahjustus tekib varvaste vahel, jalatallal ja jalalaba külgmistel osadel. Tekib nahasügelus, ebameeldiv lõhn, valulikkus nahalõhede juures ja liigne higistamine. 80% juhtudest on haigustekitajaks Trichophyton rubrum.[1]
  • Küünte dermatofüütia – ~90% varbaküünte ja ~50% sõrmeküünte kahjustuste puhul on patogeenideks dermatofüüdid ning enamikul juhtudest on tegu Trichophyton rubrum’iga.[1] Kõige sagedasema haigusvormi puhul küüneplaat pakseneb, küüs muutub läbipaistmatuks ja värvuselt kollakaks ning tekivad pikitriibud. Küüne alla tekib hüperkeratooniline mass, mis kergitab küüne üles.[1]
  • Käte dermatofüütia – peopesadel ja sõrmedel tekkiv peenehelbeline, jahujas ketendus ja erüteem, mis on kätele levinud kas kubemelt või jalgadelt. Patogeeniks on enamasti Trichophyton rubrum.[1]
  • Kubeme dermatofüütia – kubemevoldis ja sellega piirneval alal tekib sügelus ning teravapiirilised punetavad ja ketendavad laigud, mis aeglaselt laienevad. Haigustekitajaks enamasti Trichophyton rubrum, harvem Epidermophyton floccosum ja Trichophyton mentagrophytes.[1]
  • Keha dermatofüütia – kehal ja jäsemetel esinev ümara kujuga, punetav ja ketendav naast või ühtlane kuiv ja ketendav erüteem. Infektsiooni võivad põhjustada kõik patogeensed dermatofüüdid, kuid liigiline varieeruvus sõltub geograafilisest regioonist. Eestis on kõige sagedasemad Microsporum canis lastel ja Trichophyton rubrum täiskasvanutel.[1]
  • Näonaha dermatofüütia – tekib naha ketendus ja erüteem, mis sügeleb.[1]
  • Habeme dermatofüütia – põhjustavad zoofiilsed perekonna Trichophyton esindajad, kes tungivad karvafolliikulitesse ja põhjustavad habeme ja vuntside piirkonnas pustulaarset follikuliiti või teravapiirilisi, punetavaid ja kestendavaid naaste, kus karvad murduvad.[1]
  • Peanaha dermatofüütia – patogeen tungib folliikulit ümbritsevasse sarvkihti ja sealt edasi karvafolliikulisse ning põhjustab enamasti nahaketendust, sügelust, punetust ja ringjaid karvutuid laike, kuid sümptomid erinevad sõltuvalt haigustekitajast.[1][2] Eestis on haiguse põhjustajaks enamasti Microsporum canis.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 Karelson, M. (2009). Pindmised seenhaigused – dermatofüütia. Eesti Arst, nr 88(4), lk 292−299. ojs.utlib.ee Kasutatud 08.02.2017
  2. 2,0 2,1 Definition of Ringworm www.cdc.gov Kasutatud 08.02.2017 (inglise)