Metsakibun

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Metsakibun
Tabanidae - Chrysops caecutiens.JPG
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kahetiivalised Diptera
Sugukond Parmlased Tabanidae
Perekond Pimeparm Chrysops
Liik Metsakibun
Binaarne nimetus
Chrysops caecutiens
(Linnaeus, 1758)
Chrysops caecutiens . Splayed Deerfly female - Flickr - gailhampshire.jpg

Metsakibun (Chrysops caecutiens) on kahetiivaliste seltsi kuuluv putukaliik pimeparmu perekonnast.

Ta on levinud Palearktises.

Putukat on ka Eestis.[1]

Metsakibun on järvekibuna lähedane sugulane.

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikute kehapikkus on 7–14 mm. Keskrindmik ja kilbike on säravmustad ning kaetud pruunikaskollaste karvadega. Rindmiku ülapoolel on kaks kollakasrohelist pikitriipu. Emaste tagakeha on kahvatukollane ja sellel on must tagurpidi V. Isastel on valdavalt must tagakeha. Läbipaistvatel tiibadel on lai must põikiside keskel ja must laik tipus. Silmad on sageli eredalt kuldrohelised ja veinipunased, tumedamate elementidega. Tundlad ja jalad on mustad, ka keskjalgade sääred.

Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Liik on levinud kogu Euroopas ning suures osas Aasia põhja- ja keskosast, idas Siberini.

Ta elab eelkõige niiskemates elupaikades, nagu padumere rannikud ja niisked metsad, enamasti veekogude lähedal.

Metsakibun on haruldasem kui järvekibun.

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Imeva isendi pea

Vastsed elavad veealuses taimkattes või mudastes, niisketes muldades. Seal toituvad nad mikroorganismidest, vetikatest ja muust orgaanilisest ainest.

Valmikud lendavad maist septembrini. Selleks, et emasel saaksid munad valmida, peab ta toituma mitmesuguste imetajate verest. Metsakibun imeb näiteks veiste, hobuste, metskitste ja inimeste verd, eelistades pead ja kukalt. Pistmisel süstivad nad antikoagulante, et vere hüübimist peatada. Isased ning täiskasvanud emased, kellel ei ole mune valmimas, toituvad õienektarist ja õietolmust, näiteks harilikul härjasilmal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Chinery, 2005. Euroopa putukad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 200

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]