Meritikker

Meritikker
Rannaliivale uhutud meritikker
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Kammloomad Ctenophora
Klass	Kombitskammloomad Tentaculata
Selts	Ümaralised Cydippida
Sugukond	Pleurobrachiidae
Perekond	Pleurobrachia
Liik	Meritikker
Binaarne nimetus
Pleurobrachia pileus O. F. Müller, 1776

Meritikker ujumas; näha on liikuvate ripsmete iridestsents.

Meritikker (Pleurobrachia pileus) on paarisentimeetrise pikkusega, ümara või munaja kujuga pelaagiline kammloom, kes elab avavees Atlandi ookeani põhjaosas, Põhjameres, Mustas meres ja Läänemeres. Liigi kirjeldas Taani zooloog Otto Friedrich Müller 1776. aastal.

Kirjeldus

Meritikker on läbipaistva ümmarguse või munaja kehaga, mis on ligikaudu 2–2,5 cm pikk ja mille külgedel on kaks pikka kombitsat saagi püüdmiseks. Filamentidega kombitsate pikkus ületab kehapikkuse 15–20 korda – need võivad olla kuni 50 cm pikad – ja loom saab need vajadusel oma kehasse tõmmata. Kammloom ujub kaheksa ripsmetest (cilia) kammplaadikeste rea abil, mis paiknevad kehal umbes kahel kolmandikul kehapikkusest nelja pikisuunalise, piimjasvalge joonepaarina. Kammplaadikesed peegeldavad ja murravad valgust ja nende liikumine looma ujumisel annab kammloomadele iseloomuliku vikerkaarevärvides sädeleva väljanägemise. Pimeduses need fosforestseerivad. Looma seedeelundkond kehaõõnes võib olla mingit värvi ja on nähtav läbipaistvas kehas.

Vastkoorunud kammloomavastsed on pirnja kujuga ja nende ripsmeread on väga lühikesed.

Ökoloogia

Meritikker on röövloom ja toitub avavees ujuvatest kirpvähilistest, zoea arengujärgus krabivastsetest, vääneljalaliste ujuvatest vähikvastsetest ja aerjalaliste hulka kuuluvatest hormikulistest. Erinevalt mõnedest kammloomaliikidest, kes liiguvad ja filtreerivad, püsib meritikker paigal ja püüab saaki oma pikkade kombitsatega.

Põhjameres teeb meritikker aerjalalistele saakloomadele järgnedes päeva jooksul pikki rände vee sügavamate ja madalamate kihtide vahel. Öösel on nad vee ülemistes kihtides, enamasti otse termokliini all, ja varahommikul liiguvad sügavamasse, 80–150 m sügavusse vette; hilisel pealelõunal hakkavad nad taas kõrgemale liikuma. Need liikumised toimuvad üksnes suviti ja talviti jääb meritikker oma ripsmete liikumist vähendades merepõhja lähedusse. Seal võib ta saada kõrgemate vähkide, nagu Põhjamere garneeli (Crangon crangon), erakvähi Pagurus bernardus ja tavalise rannakrabi (Carcinus maenas) toiduobjektiks.