Meripoeg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Meripoeg
Meripoeg.jpg
Teised nimed Merepoeg, Teodoliit (G-361)
Omanik Eesti Vabariik
Käitaja Veeteede Valitsus
Lipuriik Eesti
Sõsarlaevad Merikaru
Ajalugu
Tellitud 1935(?)
Ehitaja Riigi Sadamatehas
Vette lastud 3. oktoober 1937
Valminud 1. märts 1938
Tehnilised andmed
Pikkus 27,8 m
Laius 6,75 m
Süvis 2 m
Peamasin diiselmootor 200 hj
Kiirus 9,5 sõlme
Laevapere 20

Meripoeg (ka Merepoeg) oli Eestis ehitatud hüdrograafialaev (meremärkide paigaldaja).

Hilisem nimi oli Teodoliit.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vajadus uue väiksema meremärgipanija järele oli Veeteede Valitsusel suur, kuna senine vastav väiksem meremärgipanija Pirita kanti vanuse tõttu maha.

Meripoeg ehitati Tallinnas Riigi Sadamatehastes (tänase Admiraliteedi basseini ääres). Laev oli mõeldud meremärkide panekuks peamiselt madalamates vetes. Meripoja ehitamine algas tehases mais 1935 ja seda tehti "puhvertööna" peamiselt sel ajal, kui sadamatehastel oli vähem muud tööd. Sellega said sadamatehased ühtlasi vältida oma tööliste vallandamisi töövähesematel aegadel. 1937 tõsteti laeva kere vette ja töö sai lõplikult valmis 1. märtsiks 1938, mis oli ka tähtaeg. Ehitus pidanuks maksma 180 000, kuid läks kokkuvõttes maksma 220 000 Eesti krooni.

Vettelaskmisel 3. oktoobril 1937 oli laeva nimi kerele kantuna "Merepoeg"[1], kuid teenistusse võtmise ajaks 1938. aastal ja ühtlasi raamatu Eesti kaubalaevastik andmeil (1. veebruar 1939) oli nimeks juba "Meripoeg"[2].

Laev võeti kasutusele meremärkide paigaldamiseks peamiselt Tallinna lahel ja Väinameres. Esimeseks kapteniks oli Arnold Lell. Meripoeg sõidutas president Konstantin Pätsi 1938. aastal külaskäigule Hiiumaale Heltermaale ja 1939. aastal Saaremaale Kuivastusse.

Pärast Eesti okupeerimist võeti laev 18. augustil 1940 Balti laevastiku koosseisu. Alates 4. veebruarist 1941 kuulus Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse Balti rajooni. Nõukogude Liidu - Saksamaa sõja ajal 1941 - 1945 paiknes Leningradis. Alates 1946 oli Kroonlinna mereväebaasi hüdrograafiateenistuse koosseisus. 1952. aasta paiku sai laev uueks nimeks Teodolit ja umbes samal ajajärgul viidi ka üle Riiga. Ühtlasi kandis Teodoliit pardanumbrit G-361. Lammutati arvatavasti 1960-ndail vanarauaks.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Laev oli heade omadustega ja ilusa ning mugava sisustusega. Kere kuju lubas Meripoega kasutada vajadusel väikese jäämurdjana ja lisaks oli laeva võimalik kasutada riigikaitse otstarbel.

Põhiandmed:

  • Pikkus: 27,8 m
  • Laius: 6,75 m
  • Süvis: 2 m
  • Peamasin: diiselmootor 200 hj
  • Kiirus: 9,5 sõlme
  • Meeskond: 20 liiget

Laevamudeli projekt[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta algul algatas MTÜ Raudlaeva Maja Meripoja mastaapse (1:50) laevamudeli ehitamise.

Koostöös inseneribürooga valmisid vanade fotode, kroonikakaadrite ja teiste sama ajastu aluste eeskujul esmalt laeva joonised. Esialgu olid eeskujuks võtta vaid mõned pildid ja kroonikakaadrid, mis ei andnud head ülevaadet kogu laevast. Laeva ehitamisel ja hiljem viidi sisse ka muudatusi ja paljud taas-ehitamiseks olulised detailid olid eri aegadest pärinevatel fotodel erinevad. Samuti puudus esialgne värvilahendus. Oli küll säilinud materjale Meripoja sõsarlaeva Merikaru kohta, kuid laevad olid liiga erinevad. Kui arhiivist leiti lõpuks tellimusleping, läks veidi lihtsamaks.

Mudeli valmistas vastavalt lõpuks valminud joonistele Pavel Vedehhin. Osaliselt valminud mudelit oli võimalik näha 2015. a suvel Tallinna merepäevadel Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi telgi juures. 2016. a algul sai Meripoja mudel valmis. Mini-Meripoeg on ühtlasi ujuv, varustatud elektrimootoriga ja raadio teel juhitav.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]