Max Jakobson
Max Jakobson (30. september 1923 Viiburi – 9. märts 2013 Helsingi[1]) oli juudi päritolu Soome diplomaat, poliitik ja ajakirjanik.
Karjääri alustas ta BBC-s ajakirjanikuna töötades. Aastatel 1953–1974 töötas ta Soome välisteenistuses, olles muuhulgas suursaadik Rootsis ja ÜRO juures.[viide?] Sel perioodil aitas ta kaasa Soome külma sõja aegse neutraalsuse hoidmisele.
1971. aastal kandideeris Jakobson ÜRO peasekretäri kohale, kuid kaotas viimasel hääletusel Kurt Waldheimile.[1]
Max Jakobson oli ka Eestis kommunistide ja natsionaalsotsialistide poolt toime pandud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esimees.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Sven Randlaid "Suri Soome diplomaat Max Jakobson" ERR, 11.03.2013 (vaadatud 11. märtsil 2013)
Raamatud eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
- "Talvesõja diplomaatia." (Tallinn: Tänapäev 2004) ISBN 9985-62-249-9
- "XX sajandi lõpparve." (Tallinn: Vagabund 2005) ISBN 9985-835-74-3
- "Tulevik?" (Tallinn: Tänapäev 2006) ISBN 9985-62-450-5
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Inimsusevastaste tegude uurimise komisjon
- Imbi Paju: Max Jakobsoni saatuseaastad, soomlased ja meie, Postimees, 20. september 2008
- ERR.ee: Soome diplomaadi sõnul peaks Eesti tõstma oma kaitsevõimet, 24. oktoober 2008
- Jakobson: komisjoni ülesanne ei olnud kedagi süüdi mõista, Postimees, 9. detsember 2008
- Alo Lõhmus. 11 kriminaalset episoodi Nõukogude Eestist Postimes, 15. jaanuar 2009
- Max Jakobsoni komisjon – Eesti Mälu Instituudi veebis
- Sven Randlaid "Suri Soome diplomaat Max Jakobson" ERR, 11.03.2013