Max Friedrich
Max Friedrich Friedrich (14. august 1856 Reudnitz Leipzigi lähedal – 20. veebruar 1887) oli saksa matemaatik ja eksperimentaalpsühholoog. Ta oli Wilhelm Wundti õpilane ning maailma esimese eksperimentaalpsühholoogia alase doktoriväitekirja autor.[1]
Friedrich pärines rikkast ja intellektuaalsest perekonnast. Tema isa oli kirjanik ja tema ema tutvustas Maxile juba varases lapsepõlves kirjandust ja teadust. Perekond vahetas mitu korda elukohti, mistõttu omandas Friedrich põhiharidust erinevates koolides: algkoolis käis ta Reudnitzis; 1867. aastal kolis pere Berliini, kus poiss asus õppima Königliches Wilhelmgymnasium'is; nelja aasta pärast asuti aga elama Eisenachi, kus Max Friedrich jätkas õpinguid Suurhertsoglikus Reaalgümnaasiumis, mille ta lõpetas 1875. aastal.[1]
Edasi õppima asus Friedrich esmalt Hannoveri Kuninglikku Polütehnikumi, ent teda ei rahuldanud selle kooli tööstusele suunatud õpetuslaad, ta oli rohkem huvitatud eksperimentaalteadusest. Seetõttu astus ta 1876. aastal Leipzigi ülikooli, kus tema õpetajaiks olid matemaatik ja füüsik Carl Gottfried Neumann, füüsik ja füüsikalise keemia spetsialist Gustav Heinrich Wiedemann, astronoom ja meteoroloog Karl Christian Bruhns, füüsik Wilhelm Gottlieb Hankel, astrofüüsik Karl Friedrich Zöllner ning Wilhelm Wundt. 1879.–1879. aasta talvesemestril kuulas ta füsioloogia-, matemaatika- ja füüsikaloenguid Berliini ülikoolis.[1]
1879. aasta kevadel naasis ta Leipzigi, kus tal avanes võimalus viia läbi katseid Wundti laboratooriumis. 1880. aastal läbis ta riigieksami matemaatikas ja füüsikas, 1881. aasta alguses sai ta doktorikraadi Leipzigi ülikoolist. Seda peetakse maailma esimeseks doktorikraadiks eksperimentaalpsühholoogias.[1]
Ta töötas 1880–1883 õpetajana Leipzigi Thomasschule's ning 1883–1886 Bautzeni gümnaasiumis. 1886. aasta aprillis halvenes ta tervis järsult ning ta läks haiguslehele, saades ministeeriumilt 300-margase raviotstarbelise stipendiumi. Sama aasta sügisel asus ta uuesti tööle, ent 29. novembril suundus Meranosse oma kopsuhaigust ravima. Ta suri 20. veebruaril 1887 Passerhofi hotellis. Abikaasa palvel toodi tema surnukeha tagasi Saksamaale ning maeti Dresdeni lähedale Löbtausse.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrichi dissertatsioon ilmus 1883. aastal Philosophische Studien'is pealkirjaga "Apertseptsiooni kestvusest lihtsate ja keeruliste tajude korral". Friedrich kasutas Dondersi vaimse kronometreerimise metoodikat. Võrreldi kahte tingimust: üks, mis ei nõudnud apertseptsiooni (sisaldades taju, närviülekannet, tahet ja liikumist), ja teine, mis nõudis reageerimisel apertseptsiooni (viis komponenti).
Lähtuti eeldusest, et mida keerulisem on stiimul (näiteks kahe värvi asemel neli), seda pikem on apertseptsiooni aeg. Värvieksperimendi tulemused olid järgmised (reaktsiooniaeg sajandiksekundites):
katseisik 2 värvi 4 värvi # Wundt 086s 147s # Tischer 047s 068s # Friedrich 050s 144s
Vastavalt Wundti teooriale on apertseptsiooni aeg seda suurem, mida keerulisem on tajutav objekt. Juhul kui kasvab näiteks numbrite arv, mida inimene peab tajuma, siis seda pikem on aeg, mis kulub nende äratundmiseks.
Oma arvamuses Friedrichi doktoritöö kohta arvas Wundt, et Friedrichil õnnestus eristada psüühilised aktid nendega seotud füüsilistest sündmustest. Tema arvates vääris töö hinnet IIa ("kiiduväärne") ja selle autor tuli vabastada suulisest doktorieksamist.